Sunday, 30 September 2007

Tere sobrad. Hea on hetkeks teiega jagada.

Mu keha kannatab millegi all. Tihti on kulm, lihased krampis, kaelasooned valusad. Midagi, mis mu kese tahab mulle oelda. Tihti on ka kulm krampis.
Sain eile pettumuse osaliseks. Pop, valmistas mulle pettumuse. Olin temast vaga heal arvamusel, ei motlenudki oma ootusi alla tuua. Ja siis...kaboom. See toi mu kuidagi soki seisundisse, loi jalust maha. Ma tean, keegi pole taiuslik. Koigevahem ma ise, ka pop. Ikkagi. Laksin magama, suure raskustundega. Ja hommikul arkasin peavaluga.
Maletan veel et nagin vaga surreaalset unenagu. Ja koigel mu unenaos oli tahendus.
Me olime mu sobra Triinu sunnipaeval.
(Tahendus: Jargmisel paeval on Bianca sunnipaev, mis veidi ootusarevust tekitab.)
Oli vaga palju suua, soime uhte suurt praadi ja ette toodi teine, aga taldrikud olid veel koigil tais. Uus praad kallati vanale peale, ja soime edasi. Siis toodi supp. Kui nad suppi praele tahtsid lisada, motlesin veel unes, kui absurdne oleks, kui igal prael oleks uus taldrik. Tegelikult soime koiki toite uhest noust selleparast, et Triinu on vahest veidi kitsi oma ressurssidega. Ta ei viitsinud ka nousid pesta.
(Tahendus: Kui vaiksena Triinu sunnipaeval kaisin, oli ta ka kitsi.)
Maletan veel, kuidas mu korval istus Taavi. Ta koht oli nii tais, et oli lausa punnis. Ja mu silmis oli ta nii paganama armas, et pidin teda sulelema.
(Tahendus: Unistan temast.)

Olen viimati veidi kimpus olnud pettumustega. Nii enda suhtes, kui kaasMaalaste suhtes. Pettumus toob kurbust. Kui sa tead sonu, mis toovad leevendust, utle.

Tunnen, et praegu on selline aeg, kus peaks puhkama. Siiski elu kisub mind kaasa oma tegemistesse, mitte lastes mul teha, seda mida tunnen, et tahaksin. Voiks ju oelda ei, ja sellega jah endale. Lihtsalt monda hingetombe minutit ... Voibolla see ongi, mis mu kese mulle tahab oelda.

Tuesday, 25 September 2007

Tere

Käisime eile Crusty'ga, kes on pop'i väike pruuni-valgelaiguline kuts, jalutamas. Läksime mudavälja kaudu, nägin, et tõus on sisse tulemas, ja tõus tuleb kiiresti, aga tahtsin veel kiirem olla. Mõtlesin et jõuan enne üle välja ja siis liivavallidele. Lippasime, mis me lippasime, mõne minuti pärast oli vesi juba polvini ja ainus pelgupaik oli okkaline võsa. Ronisin siis paljajalu sinna tihnikusse ja hakkasin merekohina poole keksima. Kahjuks oli võsa okkalisem kui kumbki meist oli kartnud. Ja võiks ju loota, et koer on teenäitamiseks. Aga ei, ikka pidin mina sammud leidma labi põlvekorguste kagistajataimede. Rohkete torgete, kirumise ja vandumisega jõudsime suure surmaga lõpuks ule lõputute liivavallide.
Käisin esimest korda ookeanis ujumas. Kuigi päike ei paistnud, polnud vesi külm. Nii hea oli, vaba oli. Käisin riietega, sest ei mõistnud neid enne ära votta, kui juba vees olin.




Vikerkaar sirutab end alt helehallide vihmapilvede. Ma olen viimati natuke kaotsis olnud. Ehk olen siiani, ma ei tea. Kaotsis olemine on selline tühi segaduse tunne. Kuhu poole joosta? Kas üldse joosta? Millega?
ütlen otse ära: Ma arvan et see oli koduigatsus, mis mu rajalt maha võttis. Võttis päris korralikult. Aga nüüd andis ka uued otsad katte, kuhupoole edasi liikuda.
Mul oli vaja läbi mõelda ja aru saada, miks ma olen siin? Kuigi näiliselt see on lihtne küsimus, lihtsate vastustega. Reaalsus on mõnevorra keerulisem.
Miks ma olen kaugel oma perekonnast ja sopradest, kes olid ja on mu tugi. Miks ma tulin nii siia, rebisin lahti kõik otsad, mis olid mu enda armu ja hoolega idanema pandud? Kas see, mis ma siit vastu saan hüvitab selle valu, mida tunnen mõeldes eemalolekule?
See millest me mõistusega aru saame, ei ole sageli see mida südames tunneme. Nii ma peangi välja selgitama oma südame sõnad. Ma ei mõisnud neid varemalt. Lihtsalt tegutsesin.
Elu hakkas allamage käima, hakkasin kartma kõike mis minuni jõudis. Kohutav, absoluutselt kohutav on elada hirmus. Mu südamel oli mulle midagi oelda, see vottis aega kuni sain sellest aru ja lasin tal seda teha.
Mõtlemisaeg, ma olen siin et mõista. Mõista paremini ennast. Ja ma tean, et see eesmärk on väärt pikka eemalolekut oma kodust. See on väärt kogu eluaega.
Ma olen siin, et õppida. Et harjutada. Jah. Paremini ei oska ma seda sõnades väljendada.
Ma pole veel terve, kaugel sellest. Veel on vaja minna, et jõuda rahuni. Aga vähemalt on mul see teadmine.

Meil on praegu koolivaheaeg. 2 nadalat.
Homme läheme Matthew ja Loganiga Tauranga linna avastama. Kuigi käisin lühidalt seal alles eile, ja ta on päris kaugel. Siiski ütlesin jah, kui nad kutsusid, sest tunnen puudust omavanuste koolivalisest suhtlusest. Vahest on lihtsalt tore midagi endaealistega ette votta, kuigi see väga otstarbekas ehk pole.
Ja laupäeval on Bianca sunnipaev, kes on uks üsna vahva piiga mu klassikoosseisust. See teeb mulle rõõmu, et on semusid.

ühel päeval käisime Rustyga sidruniraksus. Saak oli rohke. Tegime vaese proua puu suisa tühjaks.

Wednesday, 19 September 2007

Sain eile kätte Tuuli kirja, isetehtud ja lilledega kaunistet paberil. See tegi mulle palju rõõmu.
Meil oli tuuliga kokkulepe, et nüüd harjutame iga päev pilli, tema tuututab saksofoni ja mina tinistan kitarri. Ja ongi palju lihtsam end kokku võtta ja mängida, keegi kuskil ajendab. Mu sõrmeotsad on juba kõva kooriku kasvatanud ja lookesed hakkavad kõla võtma. Kay ütles, et kui ma tahame olla milleski head, siis peame seda harjutama. Näiteks male, või kitarr, või suhted. Kui me tahame häid suhteid, siis peame ka harjutama. Hakkan järgmisest semestrist ka koolis kitarri õppima ja võimalik, et avanevad ka trummitundide uksed. Kas poleks mitte see tore? Unistasin sellest terve matemaatika tunni. Eile jäin bioloogia tunnis magama kogemata, virgusin kellahelinaga. Natuke piinlik oli õpetaja ees, aga ta on nii inglisarnane, et andis mulle kohe andeks.
Mõtlesingi eile, et kuidas küll ma poole aasta pärast naasen oma vanasse kooli, kus nii paljud õpetajad on nii õelad ja dogmaatilised. Aga ma veel ei muretse selle pärast.
Püüan üldse mitte muretseda. Lihtsalt pigem tegutseda.
Kuigi, viimati on veidi rahutu aeg. Olen endale palju eesmärke seadnud, kuigi need on vahest väsitavad, piitsutan ennast küllalt palju et neid järgida. Küllap see ongi mis natuke turbulentsi tekitab. Tahe on minust tugevam.

Thursday, 13 September 2007

Poisike

Täna on päris isevärki koolipäev. Neljapäev, hommikul tulin rattaga, isegi väsimustundeta. Hommikul kui raamatukogus Miriaga maletasime, üks väike poiss tuli mu juurde ja ütles, et tule raamatukogu ette, keegi tahab sinuga rääkida. Hmm, oli mu vastus...Kes? Misasja? Kas keegi tahab mulle juba üle tahi anda?(päris eestlaslik reaktsioon) Või mingid poisikesed teevad nalja? Bugger, mina välja ei lähe , vaatab mis saab. Siis jälle poisike tuleb, tuleee, palun tule!!!
Mina siis andsin aruka vastuse, et kui keegi tahab rääkida, siis tulgu ise siia. Poiss nurus veel, näis nagu ei saaks ta ära minna ilma mind raamatukogust välja meelitamata. Aga ma ei läinud välja, sest huvitav mäng oli ka pooleli. Mõne minuti pärast polnud enam rampsi ees kedagi, mõistatuseks see mu jaoks jäigi.
Lõunapausi ajal, mis kestab 40 minutit, oli raamatukogus väike muusikakontsert. See oli väga huvitav: avas mulle jälle veidike siinseid inimesi ja suhtumist. Young adults, noored laulsid laulukesi, neile omasel viisil, ilma igasuguse hirmuta. Nad kasutavad ka palju hääledekoratsioone, erinevad helikeerutusi ja kaunistusi, see on neil vististi juba veres. Kitarr tiniseb siin kellegi käes koguaeg, musikaalne rahvas lihtsalt. Kuidagi väga vaba ja väga professionaalne oli see kontsert, mul käisid mitmelgi korral imetlusjudinad üle selja. Kitarr on nii võrratu.
Sai siis kontsert läbi, hakkan oma kodinaid kokku korjama, kui terve poistekari ühte mu klassivenda kätest jalust kinni hoides, tarivad tüübi minu ette. Poiss näost punane nagu peet.
"Logan tahtis küsida, kas sa tuleksid temaga välja. Ta ise ei julge küsida..."
kohmetusin tugevasti sellise olukorra ees, siis hakkasin naerma. Keeldusin viisakalt, ise mõeldes, milline argpüks see Logan on. Tema oligi selle väikese poisi sõnakulleriks saatnud.

Wednesday, 12 September 2007

Kevad

Peale kojujõudmist kiirustasin mudavaljale, sest paike hakkas juba madalamale vajuma ja varsti tuleb tõus. Eile vaatasin kuidas tõus saabus , ja vesi valgus mudaväljale.
Lippasin kiiresti kive trotsides ja viskasin plätud vossa. Mõnus, soe muda valgus varvaste vahelt välja ja naeratus valgus mu näole. Plätserdasin üle välja, siis üle liivavallide mere äärde. Eile olid veel suured lained, küll mite nii suured kui tol päeval, kui ma saabusin, aga ikkagi, suuremad kui Eestimaal. Mu saabumispäeval Uus-Meremaale, oli torm. Vaatasin suu ammuli, mööda kallast Opotiki poole sõites, kuidas tohutud laineharjad pea majadeni valja kihutasid. Sellega seoses meenub, kuidas käisime Taaviga merel, oli metsik tuul ja Rohuküla sadamas peksid metsikud lained üles perroonile. Praamil magasime nagu surnud kärbsed pead üksteise sules.
Olin sellest kolmapaevast väsinud, koolist ja ruselemisest, mis kuidagi alati tänasesse sisse imbus. Asjad, mida plaanisin ja kujundasin osutuvad palju raskemaks teostamisel, kui arvasin. Aga hea tunne on ka, et millegi nimel tootan. Töötan eesmärgi nimel.
Mere ääres sorkisin pea miili mooda kallast, järsku tundsin, et ma olen nii väsinud. Kukkusin lausa pikali, ja olin korraga ulepeakaela märg, mudane, liivane ja väsinud. Pusti tõusmine tundus sel hetkel mõeldamatu, siis ma pikutasingi seal. Iga seitsmes jahe kevadlaine kastis mu uuesti märjaks. Avastasin, et nad polegi enam nii jahedad...talv on tõepoolest läbi saanud. Rohekad lehekesed on päikesega siia joudnud. Kuna meil pole nii trastilisi aastaajamuutusi, kui Eestimaal, ei ole roheliste lehekeste ilmumine mu jaoks midagi fenomenaalset. Kevad ei tundu kui uus algus, nagu ta kodus oli.
Kõikeholmav lainede kohin neelas selle raskushetke alla. Jätsin raskuse randa, lainte ja tuulte kanda, sest mina ei jõua.
Kui lõpuks hakkasin koju minema, oli kergem.

Saturday, 8 September 2007

mõlgutus

Suured üksused kipuvad esile.
Suured üksused, mida pean silmas on näiteks aeg, tuul, 4.dimensioon. Kõike seda õpin lihtsast hommikusest rattasõidust kooli ja vahel ka tagasi. Varemalt sõitsin nii kooli kui tagasi, aga mingi aeg märkasin, et pärastlõunati tagasisõites on tuul päris kõvasti vastu. Niisiis, hülgasin tagasisõidu ja nautisin ainult hommikust retke. Nüüd olen märganud et koolisõites on tuul vastu ja tagasisõites poolt. Veider mõju on nendel tuulesuuna vahetustel. Panevad mind tunnetama õhu liikumisi idast ja laanest. Ma tunnen ilmakaari, mitte ma ei tea neid, vaid tajun kuidagi teisiti... See paneb mind aimama ka pilvede liikumist ja kuhu hommikul esimese asjana vaatan- ega seal pole vihmapilvi terendamas. Igatahes, see on lihtsalt üks tähelepanekutest.
Teine tähelepanek, mille õpin ka rattasõidust, on aeg. Aja suhtelisus, relatiivsus nimelt. Tema seos situatsiooniga...millal jõuan sihtpunkti ja millise pingutusega, pingutus on poordvõrdeline mu mentaalse seisundiga.

Meil on sel nädalavahetusel vaikne filmifestival kaimas, reedese lõuna ja õhtupooliku veetsin seal. Vaatasime 1922 loodud Draakulat, mustvalge linastus ja klaveritausal, vanas filmiteatris, süües igikestvaid jaffasid (ekstra movie theateri kommid). Oli lihtsalt elamus 1920ndatest.
Kõik teavad seda klassikalist draakula klippi, kus must vari seinal liigub trepist ulesse, küüned laiali, aeglaselt, nii et jõuad hirmujudinaid tunda, või naerma hakata.

Siin perekonnas elades olen täheldanud, kui oluline on rääkimine, jagamine, suhtlemine või teavitamine. Kui palju uksmeelt voib arusaamatusesse tuua suhtlemisega, lihtsalt teada andmisega, mida me mõtleme. Inimesed võtavad selle vastu, ja lulitavad ellu. Kui see mida me tunneme väljapoole, saab välja oeldud, siis saab ta olevaks. Enne ta on lihtsalt kahtlus meis. nagu Taavi ütles mulle ükskord, et kui on erimeelsus, ära jookse minema, oma tuppa või üksiolemisse, sest see ei anna kummagile poolele midagi. Kuigi vahest on jube kihk sulguda oma kesta selle erimeelsusega. Aga sel juhul erimeelsuseks ta jääbki...
Olen tohutult leidnud jagamise kasumit. Siis oleme me selles, misiganes on halvasti, koos. Mitte lõhkudes üksteist ja ennast, vaid olles toeks ja tugevuseks.

Thursday, 6 September 2007

Mis ilm sul seal on?

Eile sadas terve päev. Sadas vihma.

About Me

My photo
Kesk tn, Tartu, Estonia