California

Meil hakkavad maasikad valmis saama!

Milarepa

Karmen , Tuuli,Tenno ja Riho saatsid mulle paki, mille sain eile õhtul kätte. See tegi mulle niipalju rõõmu, et kohe oli. Aitäh mu armsad. Ma tunnen teist niiväga puudust.

Pakis oli ka väike kauni kaanega raamat Milarepa. Lugesin selle juba 2 korda läbi, nii hea on eesti keeles lugeda. Võrratu. Igatsen lugemist, sest ingliskeeles on siiski nii palju sõnu, mis tahavad tõlkimist. Mida enam neid avastan, seda enam tuleb uusi juurde. Saan vabalt lugeda National Geographicut, sest olen selle kirjutamisstiili selgeks saanud, omaks võtnud. Aga igal raamatul on sellele omane kirjutamis-stiil ja keelekasutus. See ajab ikka vahel tõega vihale- loe lause ja tõlgi, ei saagi juttu süveneda. Oli hea eesti keeles lugeda.
MIlarepa lugu liigutas mind sügavalt. See oli budistlikus õpetuslaadis jutt. Lugu hingede rändamisest.
Mis sa arvad , mis sinuga juhtub peale surma?
Ma usun, et me sünnime uuesti teises kehas. Oleme siia ilma sündinud õppima, ületama kannatused, mida materiaalne maailm meile oma peibutustega saadab.
Ületama ego ja õppima loobuma.
Nagu Milarepa, kes oma elu vanaduspõlvil istus oma mäekünkal, tal polnud mitte midagi, aga ta oli südamest õnnelik. Tal oli rahu. Ta oli osa kõiksusest.
Milarepa raamat ütles, et need inimesed, kes võtavad endilt elu, sooritavad enesetapu, sünnivad järgmises elus sitakärbsetena. See tundub mulle loogiline.

Leiutasin eile mängu. See mäng käib niimoodi, et on grupp inimesi. Näiteks perekond, või grupp sõpru... või on külalised. Mängu idee on vabaneda hirmust ja lasta oma fantaasial lennata. Vabaneda hirmust, mis on ego, et teised inimesed vaatavad. Ja siis, kui sa enam ei hooli, et teised inimesed vaatavad ega ei hooli mida teised teevad, sa võid olla vaba. Hea oleks kui muusika käib, midagi mõnusat. Sa võid ennast liigutada nii nagu muusika sind vormib, või olla jänes põõsa all, pikkade kõrvade ja võbeleva ninaga. Sa võid olla baleriin ja tantsida nii nagu nad seda sinu mälestustes alati on teinud ..kell või juurviljanuga, ükskõik kuhu su fantaasia sind kannab, kui ei ole enam hirmu. Kõik inimesed mängivad kaasa ja on rõõmsad. Samas see on ka väga lõbus, sest kõik rihmad on vabad. See on väga naljakas kuidas üks selline mänguosaline võib käituda, täiesti ebatavaline, tobe ja võrratu. Kas sina suudad loobuda hirmust ja saada vabaks?
Selle mängunimi on võiküpsis.

Päikest täis

Kui panen klapid pähe, siis näen ainult nende suid liikumas. See on mõnus, nad nagu hajuvad vaikivateks sagijateks, ja mul on muusika. See laeb mu vabaks.

Tore oli Saarast kuulda. Tervised sulle.

Nüüd ma kuulan muusikat. Inglise keelde ma vist täna ei lähe, siin arvuti taga on päris mugav. Ega kedagi ei huvitagi kui ma ei lähe, kõige vähem õpetajat. Sellepärast mulle siinne kool meeldib. Kui tahad, õpid, kui ei taha, ei õpi. Kõigil on valik, ja ilma igasuguse terrorita.
Mõtlen nüüd korraks tagasi meie dogmaatilistele õpetajadele ja lõgistan hambaid.
Olen mõelnud, miks see nii on.
Ma arvan et Nõukogude liit on sinna seemne mulda pannud. Seda näeb ja kuuleb inimestest, kes kodumail on kasvatatud siiski nõukogude vaimus ja tugeva vitsa all. Samas kui siin, on olnud alati vabadus, rõhk on loovtegevusel, inimesed on päikest täis, elule öeldakse jah. Ja kõik väikesed asjad, mis teevad elu mahlasemaks, nagu kunst, maalimine, uued kogemused, muusika, sõbrad ja elu nautimine.
Käisime turul Wellingtonis, turuplatsil mängis muhe bänd, mille plaatki mul aegajalt mängijas on. See on selline turg, kus inimesed müüvad omatehtud kunsti, ehteid, sõbrapaelu, kooki ja jooki, vanu riideid... Üliõpilased saavad kokku ja naudivad üksteist ja iseendid. Üks vanaonu kes vaevalt kõndis, käedki tudisesid, suured prillid ninal, siirdus muusikataktis kõikuvate noorte keskele ja andis oma panuse jalakeerutamisse. Siin on see tavaline nähtus, mulle tundus lihtsalt... nii vaba!
Tänavatel on majaseintel maalid, inimesed kes tulevad vastu naeratavad ja teretavad nagu nad teaks sind juba ammu. Inimesed tunduvad siin justkui nooremad. Kuigi Kay on 51, on ta vaim siiani 21, mittemingit vanainimeselikku kibestumust. Nendega on lihtne koos elada. Lihtne ja lõbus. Ja nad armastavad ja hindavad üksteist täpselt sellisena, nagu me oleme.
Roy ütles, et ta kasvatab oma lapsi nii, et kunagi nad saaks üksteise poole sõpruse ja soojusega pöörduda. Vabadus. See mis meist kasvab on meis juba alguses olemas, seega lihvime neid külgi paremaks. Selleasemel et teha üksteist maha, kunagi pole piisavalt hea.
Me oleme täiuslikud, armastame siis üksteist sellisena.

süda sünnitab

Vaheaeg sai läbi. Reisisime ringi mööda põhjasaart. Olen koolis ja mõtisklen.
Mõtlesin, aja relatiivsuse peale jälle. Ja otsustasin, et ta ei möödu ei kiiresti ega aeglaselt, vaid lihtsalt omas taktis. Et meil oleks aega olla, õppida ja teha vigu. Minu puhul tihti pole enne viga ja siis õppimine, vaid õppimine ja viga. Ja vigu ei ole palju, on ebakõlad.
Ene kirjutas mulle, et 'Made, ära ole kurb. Oleme alati harjunud sind rõõmsana nägema.' Aga ma ei olegi kurb. Ma lihtsalt astun oma rada. Ja misiganes sellel rajal vastu tuleb, ma põen ta läbi. Kas ma poleks mitte igav inimene, kui ainult rõõmustaksin ja ei kombiks deemoneid, kes meid kõigis elavad. Ma teie kohta ei tea, aga ise olen ma küll kohati igasugust üllatavat "ollust" täis. Ja ma väljendan täpselt seda, mida mu süda sünnitab.
Minus elab üsna palju samanäolisi kuid erisuguseid isendeid, ma arvan. Kiisud ja kutsud.


Kui me puhkuselt, Wellingtonist tagasi sõitsime, kuulasin 'The Goodbye Metronomes' ja mu süda sünnitas:

Maapind ja mets on me kindlus, turvaline Ema süli. Turvalisus, mis parandab haavad ja avab silmad peale pimedat tormi.
Meri on me ebakindlus, ebakõla. emotsioonid ja elu mahl , millesse võib uppuda.
Tuli on tahe, tuli on ego.
Jumal on armastus.

Me oleme Maa lapsed.
Me oleme