to embody something in words.

Olen Portugalis. Coimbras.

Olen viimati palju ooylikooli kuulanud. Et motteid saada. Igatsen lugemist ja puuan seda kompenseerida.

Koigest ei pea raakima. Koigest ei tohi raakida. Kusimused , millele sa oled vastused saanud, kaovad ara. Pudenevad maha nagu lehed ja sa ei maleta neid enam.
Siis tulevad uued kusimused.

Kirmesjaale astumise tunne. Nagu koike teeks esimest korda.

Olen palju raakinud. Aga ma ei pillu praegu sonu. Kohtusin Andrega.

Paikesetous

Marts seevastu on kuum olnud. Moni utleb, et juba laheb jahedamaks, aga minuarvates on ikka kuum, nagu suvel. Ood on veidi jahedamad, kella 5 ajal hommikul tuleb kulm kaste maha ja asetab marja udu ouesmagajate ninadele. Mina magasin oues, tule aares, diivanil laupaeva ohtul. Votsime sobrantsid kokku ja laksime Stefani, mu Tsehhi sobra peole, Awakerisse. See oli nii lobus. Lihtsalt naersime kogu aja. Amber, Samantha, Stefan, Holly, Roby, Creg.
Alles varaseimal hommikupoolikul hakkasime tagasi soitma, tegime minu juures teed ja soitsime maele paikesetousu vaatama. Kaunis. See oli uks parimaid hommikuid, mis praegu meenub.

Palju ilu ja lobu on olnud. Olen tootanud paeva ajal, et oma finantse kinni katta. Olen veidike oma motteid paberile pannud, luuletanud ja unistusi teoks teinud. Avastan oma keha potensiaali erinevate kunstide omandamisel, see on nii vaimustav. Ullatan ennast, see on hea.
I can have, whatever I want.
Inspiratsioon.
On plaane ja ideid, seoses...luule, arm, poi, muusika...

Mingi blokk on siiakirjutamise suhtes. Ma ei tunne, et saan end siin vabalt valjendada, on pidevalt tunne justkui peaksin oigustama, mida utlen, et kellegi silmis oige naida. See on nii vastik. Olen natuke trotsi tais.
Selleparast ma siia enam palju ka ei kirjuta. Vahest moni luulerida vahest moni hea sona.

Kuulmiseni

Tana on terve paev sadanud. Kui paike loojus, oli vaga ornalt labi paksu halluse naha sinise kuma, aga vihma sadas ikka edasi.

Selles paevas on palju motteid, nagu uldse viimases nadalas. Ilma mineviku voi tuleviku arutamata...on olnud pidev ootus. Nagu Siiri Sisask laulab, ma ei taha suua ega juua, ma ei taha teha tood ega midagi muud. Lihtsalt pidev ootus, kuna need autotuled pooravad meie teeotsale. Olen raske nagu uks nendest vaevu liikuvatest vihmapilvedest. Aga eks see on uks nooruse turbulentsidest.

Inimesed konnivad minust sisse ja valja jattes suuri jalgi oma kohalolekust.

Osaks uutest inimestest mu elus on 3 uut vahetusopilast Louna-Ameerikast. Uks Brasiiliast, uks Paraguaist ja uks Argentinast. Ma armastan lounaameeriklasi. Millegi parast leian, et nendega on palju lihtsam sobruneda ja olla kui eurooplastega. Eurooplased on tihti vaga voistlushimulised. Ja nagu mind ennastki on kasvatatud, ikka oma ajaloolisi ja kirjanduslikke teadmisi naitama. Nagu see loeks, et olla ikka parem, targem. Rumalus, see on rumalus.

Aga samm edasi,

ja naen su kaunidust lihtsalt selle vorratu inimesena kes sa oled. Voi siis mitte.

Bob Marley,

I don't wanna wait in vain..

Encounter/ kokkujuhtumine

Eile kulastas meid kaugelt tulnud eestlane, Tonu. Votsime teda vastu oma kodus. Ta toi uusi tuuli, uusi vaateid, ja uusi tundeid. Ehk olen toesti natuke paiksemaks jaanud...
Ses mottes, et suunatud maailma ja mu vaimu kokkupuutumise sisemisele vaatlusele, pigem kui panna silmad aknale ja naha, mis valjaspool toimub. Aga samas koik, mis valjaspool toimub, kajab mu sisemusest valjusti vastu, see ei ole, et ma ei moista, ma lihtsalt rakendan teist lahendust, teist teed, teist olemist. Ma olen.

Tuul

Mu lai mereroheline seelik
lehvib soolases tormis laialt,
justkui rebeneks mu kuljest lahti
ja paneks seitsme tuule poole ajama.

Videvik,
Päevakuumusest rasked potipohjad puudutavad
tagurpidi lendavaid kajakaid
Madalas villatekis on suured augud, kust näen teise dimensiooni runkpilvi
sprintimas tuulega

Vaimustav, see kuningriik seal,
mida nad nii hoolega varjavad

Vesi touseb uha korgemale…
valge mäss ulatub nii kaugele, kui ulatun

Vahututid sibavad laineharjadelt otse liivale, nagu valged laevad
lendavad nad minust mooda
Ja kiiresti kuluvad tagasi olematuks
Ajatuseks

Laine joudis minuni


Veebruar on olnud juba usna sugisene, tuul undab igatsevalt igal ool.

Elevant

There is a parable attributed to the Buddha: A group of blind men are led to an elephant, each to a different part of the animal's body, and asked to describe what they feel. One feels the head; the next the ears; another, a tusk; the next, a foot; another, the tail, and so on. Each is told that the part to which he has access is the elephant, and so each man insists that he knows what an elephant is, when he can't see the entire animal.

rännak

Vahest, harva, aga kuidas armastan neid selgeid momente, on nii palju, mida kirjutada। Nii palju॥et ei oskagi sõnaga kirjeldada. Täna veel üks ahelatest pääses vabaks. Tunnetan tõde kõrgemal iseenese tasandil, siis võid ju päris mõelda korraks, et ma nüüd küll praegu päris "kohal" ei ole. Sinu mõistes ei olegi.

Annan sulle mõtte.
Veel ei taha sa teada tõtt, sa tahad teada tõtt, nii kuidas sina mõistad seda. See on suurim barjäär su valgustuseni. Sa arvad, et sa juba tead tõtt. Sa arvad, et sa juba tead, kuidas on. Niisiis nõustud kõigega, mida näed, kuuled või loed, mis langeb sinu mõistmise paradigmasse ja tõukad ära kõik, mis ei lange. Ja seda kutsud sa õppimiseks. Seda kutsud sa olemiseks avatud õpetustele. Sa ei saa kunagi olla avatud õpetustele, kuni oled suletud kõigele, et kaitsta oma tõtt.

Imeline rännak.
Tervitan kõiki, kes mõistavad, kus olen kõndinud.

Kool on alanud. Tana oli esimene paev. Toob jalle uusi tuuli...natuke kurb.
See emotsiooniskaala koigub ikka miinustest pilvedeni :)
Viimati on mulle roomu teinud uus sober, brasiillane, keegi seal kaugel, kes naeratuse naole toob. Kohtusime praami peal, teel Louna saarele. Nii sarav ja helge olevus.
Kohtasin ka uht uusmeremaalast, samuti vaga tore persoon. Kuigi teadsime uksteist ainult 45 minutit ja vahetasime selle aja sees motteid, jai meid siduma soe soprus, kuigi me teineteist enam kunagi ei nae, riskastas ta mu maailma ja mina tema oma. Sooja kallistuse saatel laksime lahku.
So many special people in the world.

Kool, peab kuidagi oma motte sellest ule saama. Such is life, you know. Nuud on aeg tootada jalle. Ja see on hea. Lihtsalt esimene paev loi naturaalsed rutmid sassi. Naerata.

National Geographic viis mu maailmareisile tana. Ohh, kuidas naudin! Kaisime India Jumalaid kujutavaid uuratuid seinamaalinguid vaatamas, Aafrikas monitoride, mobiilide ja televiisorite magesid vaatamas ning kuidas inimesed neid poletades teenivad naruse dollari. Ning kuidas mees sulatab pliid samas potis, millest ta perekond soob! ning kuidas Indoneesias inimesed siiani elavad hammastavas kooskolas loodusega, vulkaanidejalameil, kus vulkaanituhk annab ja votab elu.
Theres a big, a big world out there.

Mõte

Nüüd pole enam kaua jäänud siin olla. Kaks ja pool kuud. Palju mõtteid selle kohta, ootusi ja hirme ka. Mis saab kui koju lähen? Kes mind ootab? Kuidas enam mahun sinna vormi millesse kodusolleski enam ei mahtunud, sinna ühiskonna loodud vormi, kus kõik teavad paremini mis on teistele hea, ja kus miski ega keegi pole kunagi küllalt hea ning naeratust ja mõistmist liiga harva näeb?
Selline mõte on nüüd mu pea tagaosas.
Ma ütlesin kõik, aga nüüd parandan end- paljud.

Mul on inimesed, kes mind ootavad. Need on mu pea eesosas.

Uus-Meremaa on nii kaunis! Lõputud pildid mu mälus, Raglan, South Islandi lumised mäed ja helesinised järved, New Plymouth ja mount Taranaki. Lihtsalt pildid mida kunagi poleks osanud lootagi, et näen. Ja inimesed keda olen kohanud, üle maailma , kannan neid oma südames. ja varsti kohtume nende kõigiga taas.

Pondering about India, Brazil...