Encounter/ kokkujuhtumine

Eile kulastas meid kaugelt tulnud eestlane, Tonu. Votsime teda vastu oma kodus. Ta toi uusi tuuli, uusi vaateid, ja uusi tundeid. Ehk olen toesti natuke paiksemaks jaanud...
Ses mottes, et suunatud maailma ja mu vaimu kokkupuutumise sisemisele vaatlusele, pigem kui panna silmad aknale ja naha, mis valjaspool toimub. Aga samas koik, mis valjaspool toimub, kajab mu sisemusest valjusti vastu, see ei ole, et ma ei moista, ma lihtsalt rakendan teist lahendust, teist teed, teist olemist. Ma olen.

Tuul

Mu lai mereroheline seelik
lehvib soolases tormis laialt,
justkui rebeneks mu kuljest lahti
ja paneks seitsme tuule poole ajama.

Videvik,
Päevakuumusest rasked potipohjad puudutavad
tagurpidi lendavaid kajakaid
Madalas villatekis on suured augud, kust näen teise dimensiooni runkpilvi
sprintimas tuulega

Vaimustav, see kuningriik seal,
mida nad nii hoolega varjavad

Vesi touseb uha korgemale…
valge mäss ulatub nii kaugele, kui ulatun

Vahututid sibavad laineharjadelt otse liivale, nagu valged laevad
lendavad nad minust mooda
Ja kiiresti kuluvad tagasi olematuks
Ajatuseks

Laine joudis minuni


Veebruar on olnud juba usna sugisene, tuul undab igatsevalt igal ool.

Elevant

There is a parable attributed to the Buddha: A group of blind men are led to an elephant, each to a different part of the animal's body, and asked to describe what they feel. One feels the head; the next the ears; another, a tusk; the next, a foot; another, the tail, and so on. Each is told that the part to which he has access is the elephant, and so each man insists that he knows what an elephant is, when he can't see the entire animal.

rännak

Vahest, harva, aga kuidas armastan neid selgeid momente, on nii palju, mida kirjutada। Nii palju॥et ei oskagi sõnaga kirjeldada. Täna veel üks ahelatest pääses vabaks. Tunnetan tõde kõrgemal iseenese tasandil, siis võid ju päris mõelda korraks, et ma nüüd küll praegu päris "kohal" ei ole. Sinu mõistes ei olegi.

Annan sulle mõtte.
Veel ei taha sa teada tõtt, sa tahad teada tõtt, nii kuidas sina mõistad seda. See on suurim barjäär su valgustuseni. Sa arvad, et sa juba tead tõtt. Sa arvad, et sa juba tead, kuidas on. Niisiis nõustud kõigega, mida näed, kuuled või loed, mis langeb sinu mõistmise paradigmasse ja tõukad ära kõik, mis ei lange. Ja seda kutsud sa õppimiseks. Seda kutsud sa olemiseks avatud õpetustele. Sa ei saa kunagi olla avatud õpetustele, kuni oled suletud kõigele, et kaitsta oma tõtt.

Imeline rännak.
Tervitan kõiki, kes mõistavad, kus olen kõndinud.

Kool on alanud. Tana oli esimene paev. Toob jalle uusi tuuli...natuke kurb.
See emotsiooniskaala koigub ikka miinustest pilvedeni :)
Viimati on mulle roomu teinud uus sober, brasiillane, keegi seal kaugel, kes naeratuse naole toob. Kohtusime praami peal, teel Louna saarele. Nii sarav ja helge olevus.
Kohtasin ka uht uusmeremaalast, samuti vaga tore persoon. Kuigi teadsime uksteist ainult 45 minutit ja vahetasime selle aja sees motteid, jai meid siduma soe soprus, kuigi me teineteist enam kunagi ei nae, riskastas ta mu maailma ja mina tema oma. Sooja kallistuse saatel laksime lahku.
So many special people in the world.

Kool, peab kuidagi oma motte sellest ule saama. Such is life, you know. Nuud on aeg tootada jalle. Ja see on hea. Lihtsalt esimene paev loi naturaalsed rutmid sassi. Naerata.

National Geographic viis mu maailmareisile tana. Ohh, kuidas naudin! Kaisime India Jumalaid kujutavaid uuratuid seinamaalinguid vaatamas, Aafrikas monitoride, mobiilide ja televiisorite magesid vaatamas ning kuidas inimesed neid poletades teenivad naruse dollari. Ning kuidas mees sulatab pliid samas potis, millest ta perekond soob! ning kuidas Indoneesias inimesed siiani elavad hammastavas kooskolas loodusega, vulkaanidejalameil, kus vulkaanituhk annab ja votab elu.
Theres a big, a big world out there.

Mõte

Nüüd pole enam kaua jäänud siin olla. Kaks ja pool kuud. Palju mõtteid selle kohta, ootusi ja hirme ka. Mis saab kui koju lähen? Kes mind ootab? Kuidas enam mahun sinna vormi millesse kodusolleski enam ei mahtunud, sinna ühiskonna loodud vormi, kus kõik teavad paremini mis on teistele hea, ja kus miski ega keegi pole kunagi küllalt hea ning naeratust ja mõistmist liiga harva näeb?
Selline mõte on nüüd mu pea tagaosas.
Ma ütlesin kõik, aga nüüd parandan end- paljud.

Mul on inimesed, kes mind ootavad. Need on mu pea eesosas.

Uus-Meremaa on nii kaunis! Lõputud pildid mu mälus, Raglan, South Islandi lumised mäed ja helesinised järved, New Plymouth ja mount Taranaki. Lihtsalt pildid mida kunagi poleks osanud lootagi, et näen. Ja inimesed keda olen kohanud, üle maailma , kannan neid oma südames. ja varsti kohtume nende kõigiga taas.

Pondering about India, Brazil...