esimese sõna eelne nõidus

esimese sõna eelne nõidus.

niipea, kui ma Sind nimetan, ei ole Sa enam mõte, või midagi mille pärast ma poleks nõus kannatama.
nüüd oled sa tõeline...ükskõik, kui kaua püüdsin eitada su olemist.

ma ei tea, miks ma Sind toidan, kui mu ajaviidet, kujutelma. Kõnnin kui kuutõbine Su taga, Su peos, silmades, juustes, jalgades, kapuutsis..

luban, et ei lähe hulluks ega hakka käituma ettearvamatult, irratsionaalselt, kirjutama igatsevaid luuletusi ja saatma pikki pilke...

...las ma tukun, nukkun edasi oma hallisiidises kookonis, sind kunagi tundmata, kandmata,
teisipäeva hommikuti kaua koos magamata, jäätisekohvi joomata, riideid selga panemata

nagu ma poleks kunagi sinust unistanudki.

Inimesed

vahest on kõige olulisem asi, leida midagi tuttavlikku kõiges selles suures võõruses. Vahest on olulisim leida kõiges selles vanas rutiinis midagi, mida pole varem näinud, kuulnud, midagi, mis veel võiks üllatada.

Täna on üks nendest päevadest, kus olen paari peaaegu tuttavaga tühjas koolimajas Tallinnas, Teadmata teed välja, ümbritsetud võõrastest saladustest ja asjadest. Tahaks korraks sõna kelleltki, kus ma tean, mida oodata.
Lisaks on veidi jahe ja ma olen väsinud.

Panen mängima tuttavliku muusika The Weepies ja olen juba natuke paremas kohas.

Tahaks veel midagi jagada.
Mida oskad sa öelda üksindusest?

Inimesed kes kõnnivad tänavatel, vastavad või ignoreerivad me pilkudele. Inimesed kes räägivad ja jutlevad erinevatel üritustel, mõnes kenas baaris või edukatele keskealistele suunatud pubis. Inimesed kes tantsivad suurte julgete liigutustega peol ja on hiljem kellegi või kellegita koduteel ja hommikul ärgates kohkunud, kahetsev või kergendunud.
Need inimesed, kelle uksel on koputus ja rõõmus avamine ainult enne volikogu valimisi, suulise reklaami, siira pöördumisega ning jah-sõna saades mitte kunagi tagasi pöördumisega. Need inimesed, kes armuvad igaühte kes neile natukenegi tähelepanu pöörab ja on valmis neid elu lõpuni armastama, aga mitte kunagi küsima nende telefoninumbrit, veelgi enam julgemata olla koormaks või siiraks pühendumuseks.
Inimesed, kes enda suure maski all isegi enda jaoks on täiesti väärtusetud. Inimesed kes igal õhtul seavad sammud linna, elusasse käravasse ja lõbusasse linna, kus on. Inimesed kes ootavad, et keegi neid avastaks juskui imeväel arvaks ära nende mõtted ja päästaks nad oma üksikust vangitornist, lõpuks leides, et on unistanud vaid iseendast. Ja ka inimestest kes võtavad suures meeltesegaduses või klaaruses omaks ja kohuseks armastada kedagi, kellega ei jaga midagi enamat kui inimeseks olemise taaga. Inimesed, kelle tühi maailmaruum kaikub vastu igal õhtul kirjutades midagi, millest keegi teine aru ei saa, ei huvita. Kas need inimesed kes tunduvad nii tugevad, et keegi ei julgekski nendele läheneda, sest nad ei vajagi kedagi.

Kas kellegi meist on armastust ja soojust liiga palju, et olla teiste vastu külm ja tõrjuv?

Oma eelmises sissekandes rääkisin juba huvitavatest asjadest. Muidugi pole neil otsa ega äärt, aga ma alustan otsast.
Inimesed teevad igasugu huvitavaid asju. Näiteks... erinevaid videosid. Vaatasin youtubeist Roger Sanchese- Another Chancei videot. Kus suurlinna tänaval seisab üks sõna otseses mõttes suure südamega(suure plastmassist südamega) tüdruk, ja on avatud kõigele heale mis võib ühe noore tüdrukuga juhtuda. Aga ta ei pääse kuskile, ei ühistransporti ega baari või poodi, sest tema süda on liiga suur. Ja teda tõugatakse alati ära. Lõpuks seisab ta kurvalt ühe tänava nurgal, ja tal on ainult jalgpalli suurune süda. Mees läheb mööda ja võtab vaevaks uurida tema nime ja et kas see on tema süda.
-See on suur...
-Ta on nüüd väike, enne oli suurem. See on mu probleem.
Nad lähevad kohvi jooma. Ja nagu kõrvetada saanud inimesed, vaatavad üksteist siis kui teine ei vaata , on veidi kartlikud.
Nad lahknevad õhtu lõpus ja lubavad kohtuda uuesti. Mõne aja möödudes ootabki tüdruk juba uksel, tema süda on jälle väga suur. Poiss aga piilub hetkeks tänavanurgal, kõhkleb ja läheb vastassuunas.

IN english

I Already talked in my previous entry about interesting things. Of course, they do not have a tip nor an end, but I start over.
People make all sorts of interesting things. For example ... different videos. I looked up a video on youtube: Another Chance- Roger Sanches. In a big city with light and many people , there is a girl standing on the street with literally a big heart (large plastic heart), and is open to anything good that can happen to a young girl. But unfortunately she wouldnt get to go anywhere, no public transport nor a bar or shop... because his heart is too big. And she iscontinuously pushed away.
Finally, sadly, she stands at the corner of one street, and with just a heart with a size of a football. The man goes along and takes the trouble to ask her name and that if it was her heart.
-it's big ...
- it's now small, It used to be bigger. This is my problem.

They go to drink a coffee. And as people have been hurt, venture to watch each other while the other does not see, they are a little afraid.
They split in the end of the evening and promise to meet again soon.
Some days later the girl is waiting by the door, her heart is again very big. The guy, draws near, peeps on a street corner for a moment at the girl, hesitates, and goes walking in the opposite direction.

Sissekanne üle kahe aasta/ Entry Over Two Years...

Juba ammu pole ma leidnud oma mõtteid väärt panna kirja. Aga kahelda ei maksa, sest kirjatükk on tõeline- selles olev mõte või mõttetühjus, kahtlus aga- on vari, mõttetus. Niisiis ma kirjutangi.

Nagu eilses filmis “ Eternal sunshine of the spotless mind “, kus ta alustas sissekande kirjutamist lausega...” see on mu sissekanne üle kahe aasta.”

Olen kahelnud oma mõtete tõelisuses liiga kaua, proovin nüüd ka kirjutada. Asi pole olnudki laiskuses, vaid miski ei tundunud olevat piisavalt kaalukas kirjapanek, ei olnud piisavalt suur või tõene, et see kellegile usutav või elumuutev oleks. Niisiis olin tasa, igasuguste enseväljenduste(ausate) kohalt. Julgen öelda, et üks mu suurimaid hirme on, et mind ei kuulata. Et mu sõnad ja mõte lähevad kaotsi, nagu sõnad mis ma sageli inimestele ütlemata olen jätnud. Ütlen sulle ainult, kui sa tahad teada.

Siiski, see pole siin mingisugune südamepuistamine, sest ka see ei tundu hetkel eriti oluline: on ju palju suuremaid , eelkõige huvitavamaid asju, millest rääkida: näiteks kuidas saaks ise lampe teha, taaskasutades igasugu vanu asju; klaasikunst ja vitraažid ( millega Kay tegeleb), muusikast ja raadiosaadetest, riidedisainist ja kirevast tänavapildist, kus suur osa eneseväljendusest on sealsamas sulle vaatamiseks, mõtlemiseks ja arvamiseks, suured puhvseelikud või kollased meesteprillid või krokodillikostüümid ( sellisena tunduks küll maailm ühe võrratult loomingulise kohana), Somaaliast kus valitseb kohutav sõda ja vaesus ning piraadid ja korruptsioon (google earth); fado; elektrisüsteem, ja kuidas see tegelikult töötab; puu või rauaskulptuurid või

või erinevad suurlinnad nagu Madriid, Tartu, Barcelona, Wellington, Amarante, Lissabon ja ka kõik väiksemad kohad, igatsus ja unistused, eesmärgid. Elektro, hauss, tramm ja buss.

Ma kuulan fadot, Marizat. See on olnud mu pelgupaik, mu unistus, minna tagasi Portugali, kasvõi natukeseks, kõndida nendel tänavatel, mäletada neid tundeid mis selle kohaga kunagi kaasnesid. Ma nüüd öeldes ei oskage öelda, kus ma oma mõtetes rohkem olnud olen. Mingi suur ja hoomamatu ilu, see külmkollane unistuste korter Lissaboni kesklinnas, kus me kohvi jõime, salsa, Chiados. Mõtlen sellest palju. Ärge nüüd arvake, et ma olen rändur, see pole nii.

***
(in english)

For a long time, I have not found my thoughts worthy of writing. But I shouldnt doubt, because the essay is genuine- the idea or the lack of it. A doubt whatsoever is a shadow, and pointless. So I write.
I watched a movie last "The Eternal Sunshine of the Spotless Mind", where he(Jim Carrey) began writing "This is my entry for more than two years..."

I've questioned in my thoughts tangibility too long. Emptyness in my blog has never been just about lazyness. Just nothing i pondered about seemed to compell enough so that anybody could believe my words.
I would venture to say that one of my biggest fears is that I am not listened. And the idea that my words will be lost, just disappear in the air, scares me.
I tell you only if you want to know.


However, this is not some sort of outpouring here :), because it does not seem particularly important at the moment. There are, after all, much higher, much more interesting things of which to speak: for example, how can one make lamps himself out of all sorts of old things (PS I would one day like to be a lamp artist); glass, and stained-glass windows (which Kay deals with); music and radio broadcasting(when smetimes they seam to know a whole lot about diffrent subject, and sometimes dont seam to have a clue...); clothdesign and flamboyant panorama, where people wear diffrent magical and expressive outfits, Huge baroque skirts, large yellow glasses or even crocodile costumes (wouldnt the world be some especial, such a creative place?); Somalia where there is a terrible war and poverty and the Pirates and the corruption (Google Earth); fado; the electrical system, and how it actually works; sculpures made of iron or trees; different magnificent cities such as Madrid, Tartu, Barcelona, Wellington, Amarante, Lisbon, and also all the smaller places; yearning and dreams, goals. Electro music, house, drum n base..etc...

I'm listening to fado, the singer is called Mariza. I absolutely love her work and its been my daily companion for many months by now. Fado has been my refuge, my daydream to go back to Portugal, even for a little while, to walk these streets, to remember those feelings that attach with those memories. I now couldnt say right, where ive been more in my thougts, wether in Estonia, back in my sweet city Tartu, Or still in Portugal. Unfathomable and great beauty about the place...The cold yellow dream apartment in the center of Lisbon, where we are sipping our afternoon coffees, salsa, Chiado... .
Do not think now that I am a traveler, it is not so.

Dia-a-dia

tervised, koik kauged kamraadid, kes mu keelt moistavad. Tulin siia blogilehele vaatama ja motlsin et teeks sissekirjutuse.

no mida ma voiksingi siia krjutada.

to embody something in words.

Olen Portugalis. Coimbras.

Olen viimati palju ooylikooli kuulanud. Et motteid saada. Igatsen lugemist ja puuan seda kompenseerida.

Koigest ei pea raakima. Koigest ei tohi raakida. Kusimused , millele sa oled vastused saanud, kaovad ara. Pudenevad maha nagu lehed ja sa ei maleta neid enam.
Siis tulevad uued kusimused.

Kirmesjaale astumise tunne. Nagu koike teeks esimest korda.

Olen palju raakinud. Aga ma ei pillu praegu sonu. Kohtusin Andrega.

Paikesetous

Marts seevastu on kuum olnud. Moni utleb, et juba laheb jahedamaks, aga minuarvates on ikka kuum, nagu suvel. Ood on veidi jahedamad, kella 5 ajal hommikul tuleb kulm kaste maha ja asetab marja udu ouesmagajate ninadele. Mina magasin oues, tule aares, diivanil laupaeva ohtul. Votsime sobrantsid kokku ja laksime Stefani, mu Tsehhi sobra peole, Awakerisse. See oli nii lobus. Lihtsalt naersime kogu aja. Amber, Samantha, Stefan, Holly, Roby, Creg.
Alles varaseimal hommikupoolikul hakkasime tagasi soitma, tegime minu juures teed ja soitsime maele paikesetousu vaatama. Kaunis. See oli uks parimaid hommikuid, mis praegu meenub.

Palju ilu ja lobu on olnud. Olen tootanud paeva ajal, et oma finantse kinni katta. Olen veidike oma motteid paberile pannud, luuletanud ja unistusi teoks teinud. Avastan oma keha potensiaali erinevate kunstide omandamisel, see on nii vaimustav. Ullatan ennast, see on hea.
I can have, whatever I want.
Inspiratsioon.
On plaane ja ideid, seoses...luule, arm, poi, muusika...

Mingi blokk on siiakirjutamise suhtes. Ma ei tunne, et saan end siin vabalt valjendada, on pidevalt tunne justkui peaksin oigustama, mida utlen, et kellegi silmis oige naida. See on nii vastik. Olen natuke trotsi tais.
Selleparast ma siia enam palju ka ei kirjuta. Vahest moni luulerida vahest moni hea sona.

Kuulmiseni