esimese sõna eelne nõidus.
niipea, kui ma Sind nimetan, ei ole Sa enam mõte, või midagi mille pärast ma poleks nõus kannatama.
nüüd oled sa tõeline...ükskõik, kui kaua püüdsin eitada su olemist.
ma ei tea, miks ma Sind toidan, kui mu ajaviidet, kujutelma. Kõnnin kui kuutõbine Su taga, Su peos, silmades, juustes, jalgades, kapuutsis..
luban, et ei lähe hulluks ega hakka käituma ettearvamatult, irratsionaalselt, kirjutama igatsevaid luuletusi ja saatma pikki pilke...
...las ma tukun, nukkun edasi oma hallisiidises kookonis, sind kunagi tundmata, kandmata,
teisipäeva hommikuti kaua koos magamata, jäätisekohvi joomata, riideid selga panemata
nagu ma poleks kunagi sinust unistanudki.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment