Meremonoloogid

Käisin täna jooksmas Vaikse ääres... kuulen ta kohinat ja kutsumist juba kaugelt, nii kooli minnes kui koolist tulles...
Võtsin jalad paljaks ja jooksin mööda soolast veepiiri. Vesi on ilus, läbipaistev ja liivane... otsustasin mitte hoolida pükstest mis võisid märjaks saada ja kihutasin mööda murduvaid laineid, päike saatis mind, soojendas ja rõõmustas.
Jooksin ajatajuta, ma ei väsinud ära, pärast vanemad ütlesid, et sa käisid miilide kaugusel! Vau, ei märganudki. Meri võtab kuidagi aja ära, ääretu veeväli...Koguaeg sosistas mulle oma tarka sõnumit.
Jooksin ja naersin, hüppasin ja rõõmustasin kui varbad üha kiiremini maad mõõtsid, vajusid mudasse ja vesi pritsis mu üleni märjaks.
Leidsin veest suure kala luukere, selline värviline kala oli olnud, sabast oli näha. Ilus kala.
Siis tegin capoeirat nii et muda lendas igasse ilmakaarde ja oli äratundmine, see soe tunne.