Paikesetous

Marts seevastu on kuum olnud. Moni utleb, et juba laheb jahedamaks, aga minuarvates on ikka kuum, nagu suvel. Ood on veidi jahedamad, kella 5 ajal hommikul tuleb kulm kaste maha ja asetab marja udu ouesmagajate ninadele. Mina magasin oues, tule aares, diivanil laupaeva ohtul. Votsime sobrantsid kokku ja laksime Stefani, mu Tsehhi sobra peole, Awakerisse. See oli nii lobus. Lihtsalt naersime kogu aja. Amber, Samantha, Stefan, Holly, Roby, Creg.
Alles varaseimal hommikupoolikul hakkasime tagasi soitma, tegime minu juures teed ja soitsime maele paikesetousu vaatama. Kaunis. See oli uks parimaid hommikuid, mis praegu meenub.

Palju ilu ja lobu on olnud. Olen tootanud paeva ajal, et oma finantse kinni katta. Olen veidike oma motteid paberile pannud, luuletanud ja unistusi teoks teinud. Avastan oma keha potensiaali erinevate kunstide omandamisel, see on nii vaimustav. Ullatan ennast, see on hea.
I can have, whatever I want.
Inspiratsioon.
On plaane ja ideid, seoses...luule, arm, poi, muusika...

Mingi blokk on siiakirjutamise suhtes. Ma ei tunne, et saan end siin vabalt valjendada, on pidevalt tunne justkui peaksin oigustama, mida utlen, et kellegi silmis oige naida. See on nii vastik. Olen natuke trotsi tais.
Selleparast ma siia enam palju ka ei kirjuta. Vahest moni luulerida vahest moni hea sona.

Kuulmiseni

Tana on terve paev sadanud. Kui paike loojus, oli vaga ornalt labi paksu halluse naha sinise kuma, aga vihma sadas ikka edasi.

Selles paevas on palju motteid, nagu uldse viimases nadalas. Ilma mineviku voi tuleviku arutamata...on olnud pidev ootus. Nagu Siiri Sisask laulab, ma ei taha suua ega juua, ma ei taha teha tood ega midagi muud. Lihtsalt pidev ootus, kuna need autotuled pooravad meie teeotsale. Olen raske nagu uks nendest vaevu liikuvatest vihmapilvedest. Aga eks see on uks nooruse turbulentsidest.

Inimesed konnivad minust sisse ja valja jattes suuri jalgi oma kohalolekust.

Osaks uutest inimestest mu elus on 3 uut vahetusopilast Louna-Ameerikast. Uks Brasiiliast, uks Paraguaist ja uks Argentinast. Ma armastan lounaameeriklasi. Millegi parast leian, et nendega on palju lihtsam sobruneda ja olla kui eurooplastega. Eurooplased on tihti vaga voistlushimulised. Ja nagu mind ennastki on kasvatatud, ikka oma ajaloolisi ja kirjanduslikke teadmisi naitama. Nagu see loeks, et olla ikka parem, targem. Rumalus, see on rumalus.

Aga samm edasi,

ja naen su kaunidust lihtsalt selle vorratu inimesena kes sa oled. Voi siis mitte.

Bob Marley,

I don't wanna wait in vain..