Tana on terve paev sadanud. Kui paike loojus, oli vaga ornalt labi paksu halluse naha sinise kuma, aga vihma sadas ikka edasi.

Selles paevas on palju motteid, nagu uldse viimases nadalas. Ilma mineviku voi tuleviku arutamata...on olnud pidev ootus. Nagu Siiri Sisask laulab, ma ei taha suua ega juua, ma ei taha teha tood ega midagi muud. Lihtsalt pidev ootus, kuna need autotuled pooravad meie teeotsale. Olen raske nagu uks nendest vaevu liikuvatest vihmapilvedest. Aga eks see on uks nooruse turbulentsidest.

Inimesed konnivad minust sisse ja valja jattes suuri jalgi oma kohalolekust.

Osaks uutest inimestest mu elus on 3 uut vahetusopilast Louna-Ameerikast. Uks Brasiiliast, uks Paraguaist ja uks Argentinast. Ma armastan lounaameeriklasi. Millegi parast leian, et nendega on palju lihtsam sobruneda ja olla kui eurooplastega. Eurooplased on tihti vaga voistlushimulised. Ja nagu mind ennastki on kasvatatud, ikka oma ajaloolisi ja kirjanduslikke teadmisi naitama. Nagu see loeks, et olla ikka parem, targem. Rumalus, see on rumalus.

Aga samm edasi,

ja naen su kaunidust lihtsalt selle vorratu inimesena kes sa oled. Voi siis mitte.

Bob Marley,

I don't wanna wait in vain..