rada...

Pühapäeva õhtul käisime Kinza juures õhtusöögil, ta valmistas meile maitsva vegetariaani õhtusöögi kõikide uute viljadega, mida ma polnud varem maitsnud. See on nii mõnus, ennastületav tunne, kui mu eestlaslikult konservatiive toidumaitse hakkab alla andma, annan täielikult võimaluse kõikidele uutele maitsetele. Näiteks kõrvits praetud ja keedetud igatpidi, erinevad miksitud kastmed, kõik kokku pannes kõigega, ja kui anda talle võimalus, siis ta maitseb oivaline. See on mu jaoks midagi täiesti uut, kadestan inimesi kes suudavad eksperimenteerida maitsetega, ma varem ei suutnud.
Mängisime ühk lauamängu, mida ma tegelikult küll ei nimetaks päris lauamänguks, ta on veidi sarnane monopolile, aga plju palju keerukam, sest äri käib aktsiatega. Igatahes, selle nimi on Rat Race, mis tähendab rotijooks, eesmärk on välja saada 8-5 tööinimese staatusest. Mäng on rohekm kui reaalne, sest päris elus käib rahategemine samamoodi. Olen natuke mõlgutanud mõtet, alustada Trading'uga... Olen päris palju mõlgutanud mõtteid rahategemise üle, sest kunagi see aeg vististi tuleb.
Mind rõõmustab, et erinevad inimesed siin käivad vaimset rada, sest need inimesed on kuidagi teisemad, rõõmsamad, rohkem aldis endast ära andma. Neljapäeval läheme Whakatane'sse(linn), Kinza ja Kayga, kus on Sai Baba pühendunute kokkusaamine. Olen end natuke kurssi viinud Sai õpetustega ja ei jõua ära oodata kunas see neljapäev juba saabub. Üks suur mõte tema õpetustest on andmine. Kes annab endast ära, annab teistele, sellele tuleb kõik hea tagasi.

Elu

Eile tuli üks Kay sõbranna meie poole õhtusöögile. Üldse on siin vahva komme sõprade poole õhtusöögile minna, näiteks sain täna kutse esmaspäeva õhtuks ühe vahva naisterahva, Lynn'i poole õhtusöögile. Lihtsalt rõõmustav.
Tagasi eilse juurde. Vaaritasime lasanget, jõime veini, oli hubane ja hea. Ta rääkis mulle, et on minuga üsna samas seisus, kuna plaanib kolida Lõunasaarele, müüa maha oma ärid, ja siirduda uue elu otsingule, kuna tal on lihtsalt tunne, et peab minema. Ta on 65 aastane, matnud 5 aastat tagasi oma mehe ja... armunud. Ütles, et armunud täpselt nagu teismeline..Ei saa töötada ega selgelt mõelda, ainult unistab.. Küsis minult, et kuidas ta teab, kas see mees sama tunneb. Ütlesin, mitte mingit pagana moodi, ei saa me teada, kas ta tunneb ka nii või mitte. Kui ma kunagi 65ne olen, tahan niimoodi veel ära armuda.
Lynn, kelle poole ma õhtusöögile lähen, on abielus Kate'ga. Nimelt on nad kenaim lesbi-abielupaar Opotikis. tnende pulmapilte, need olid ilusad. Meremaal on samasooliste abielud legaalsed.
Ilusad on need võimalused, kui armunud saavad abielluda... või julgevad olla veel armunud oma elusügisel... julgevad võtta ette teekonna tundmatusse. Kui inimesed ei sea endile piiranguid, dogmasid. Me elame nüüd ja praegu. Miks mitte?! ...on ise õnnelikud ja lasevad teistel inimestel õnnelikud olla, aksepteerides ja armastades neid sellistena nagu nad on.

hetk Taupos

Naasin reisilt, käisime Taupos.(Taupo on NZ suurim järv, vulkaanilise päritoluga, Taupo on ka linn selle järve kaldal). Taupo vulkaaniline piirkond oli väga vaatamist väärt. Mul on pildid ka piltidesaidil, vaadake sõbrad. Tunnen kohati, et mida olen näinud,või kuulnud, õppinud on juba liig suur, et piiritleda sõnades paberil, võibolla on see tunnetus pöördvõrdeline sooviga seda jagada, millest on vajaka jäänud veidike. Maailm on liiga suur, mahub ainult mu silmadesse ja südamesse.
Mägedes võtsin endale salaja voli üheks meeldivaks jalutuskäiguks, jalutasin mööda kaljut (ronisin). Turnisin mööda kõrvalist nõlvu, salvestasin võrratuid tundeid ja pilte oma mälusoppidesse. Istusin kaljunukil ja hingasin õnnelikult mägede õhku, pikutasin samblakivil. Tahtsin, et mul oleks alati ligipääs selle emotsioonile, milles seal olin, et see oleks minuga kaasas. Iga hetk on võrratu.
Küll aga jagasime mõnusasti õhtul Lodge'is (ööbimispaik)mullivanni. See oli nii, et ma panin endale õhtuks mullivanni kinni. Lähen siis juba vanni manu ja naudin sooja vett. Siis keegi kobistab ukse peale, lähen siis vaatama.(Mul olid riided seljas.) Klassikaaslased, kes minuga varemalt enne rääkinud ei olnud, küsivad, et kas nemad ka veel mahuvad. No mis siis ikka, istusime kolmekesi mullivannis. Saime päris hea jutu peale ja täitsa semudeks. Kärsatasime natuke tubakat ja olime muhedad.
Õhtul kui juba majarahvas oli magama läinud, jõin veel teed Lodge'i köögis, ja üks teine meesterahvas ühines. Rääkisime mintu tundi maast ja ilmast, tarbisime tee näol liitreid vedelikku, ise seda märkamata. Tema nimi oli Daniel. Ta on pea terve maailma läbi reisinud, oskas mitmeidki keeli ja oli sõbralik ja humoorikas kaaslane. Jätsime südamlikult hüvasti, tema asutas mägedesse ja mina järgmisel päeval kõrbe.(Desert Road) Kõrb oli tühi ja tuhane, kauguses olid lumised mäetipud.

Otsapidi Aucklandis

Olen nüüd Aucklandis. Koolireisil. On juba õhtu kell 10.30. Oleme terve reisigrupiga, meid on 22, ühes toredas backpacker'is, mis on selline odav peatusmispaik, mugavam kui hotellis, vabam kui tänaval, seljakotireisijatele. Neile, kes tahavad reisida, mitte raha kulutada. Näen backpakersit esimest korda elus. Olen 8 inimesega ühes toas, on ühistualett, väga viisakas dusivõimalus. Need on siis terve koridori peale. Priima. Allkorrusel on ühisköök. Toitu saab ise valmistada, isegi toidunõud detailideni on siin olemas. Seltskond on ka väga rahvusvaheline..maorid, palju asiaate, pakehad (eurooplased), üks eestlane ja hindu. Asiaadid on endile minusilmis sellise salakavala jälgija-tegutseja imago kujundanud. Pole kunagi kahjuks ühegi pilusilmaga lainel olnud. Aga nende keel on huvitav, nende meetod eesmärgi teostamisel.(Ma ei tea ka mis eesmärk on.) Igatahes tundub neil miskit plaanis olevat, maailmatasandil. Ka see on tore, et pole näinud ühtegi ülekaalulist isendit, kui 48% maori tüdrukutest-poistest on päris matakad. Tänagi sõid hommikusöögiks mcdonaldsit, lõunaks subway jala-pikkuse saia ja õhtusöögiks kerge keresuurune krõpsukott+ niksid-näksid. Ma siiralt loodan, ets uudan eestlaslikult tervisliku eluviisi alal hoida. Söön, et elada, mitte vice versa. Aga maorides on ka midagi armsat, nende veidi nüri heasoovlikkus,vastutulelikkus, kui nendele ainult ligi pääseda. Pakehades seda joont pole.
Tahan minna Hiinat ja Jaapanit vaatama, saada aru nende salaplaanist.
See koht, kus praegu olen, tundub olevat hea elamispaik noortele. Sellest õhkub sellist vabadust, mugavust, kergust ja eesmärke. Veider, et Uus-meremaa linnadel peaaegu, et pole ajalugu. Näiteks Auckland loodi pärast 1850, samal ajal, kui meie Eesti linnad olid asulad juba mitmeid tuhandeid aastaid enne nulli. Meie muistsete rahvaste vaim on imbunud pinnasesse, täitnud mingid baaskohad meie teadvuses oma rahvusliku identiteedi tunnetamisel. Me esivanemate vari on sõdades oma maa ja rahva eest, segunenud õunapuude all, mille vilju täna, eestlased, sööme. Ja see on imeline tunne. See on armastuse tunne.
Laulsin täna bussis eestikeelseid laule, mu isamaa on minu arm, ma tahan olla öö. Kõlas hästi. Nagu keegi ütles, salakeel, mida keegi siin ei mõista.

Teooriatest

• Einsteini teooria järgi on ajast ette voimalik rännata, kui liikuda kiiremini kui/voi valguse kiirusel, mis on 300, 000 km\s. Minu teooria järgi on meie unistused ajarändurid. Tihti tulevad nad meile pähe kiiremini kui valgus liigub. Ja alati elavad nad meie ajast ees.
• Mulle meeldib, kui aeg jaab seisma mu toas. Lilled närtsivad vaasis, aga nad on ikka ilusad. Vahest ilusamadki. Kuidas aeg muutub neis. J'äätisekauss kuivab mustriliseks ja talle tuleb palju mitmemustrilisi sõpru. Tassid lopetavad on rännaku minu kapil, reastudes omaette looks, looks minust. Igauhes neist on veidike erivärvi jooki. Elu ise kujundab seda kulgu. Pirn aknalaual on juba krimpsuline, kiivi on valminud ja vananenud. Oma toas, ma ei võitle ajaga, noh, aega pole olemas, aga sellega, mis selle säna taga seisab.

Jei

Tana hommikul porutasin jalgrattaga kooli. Paike kull paraku ei paistnud, aga see aktiveeris mu siiski taielikult terveks paevaks. Opotikisse minu kodust on kuskil 13 kilomeetrit. tervel paeval oli hoopis teine maik, roomu maik. On ikka oluline kull, kuidas me oma paeva alustame, milliste motete ja esimeste sammudega. Minu paev algab tavaliselt siis nii: Koigepealt puder, banaanide ja pruuni suhkruga, see on eriline meremaa retsept ja on lihtsalt vorratu. Olen hakanud ka endale ise suua tegema, niiet mu kokandusoskused paranevad iga nadalaga. Naiteks tana tegin tervele perele ohtusoogi, pasta roog paljude lisakomponentidega. Koik soid ja kiitsid (ma ise kaasaarvatud). Meremaalased soovad koike koigega. See on lahe, ei mingeid piiranguid. Siis porutan rattaga kooli (loodan, et viitsin seda ka edaspidi teha).

Sain klassikaaslastega tana kohe taitsa semuks, nad on ikka lahedad. See tegi mu paeva. Study tunni ajal, kus koik peaks omavalitud ainet oppima, oli suur kaarditagumine. Ma ei maleta, mis mangu nimi oli, igatahes tegin suurele poistekarjale 4 esimest mangu pahe. Algaja onn. Nalja sai! Tudrukutega pidime opossumijahile minema. Laheb ponevaks.

kiljun liiklusest

Pole nüüd mõnda aega siia miskit kirjutanud, mitte et ma huvi oleiks kaotanud, pigem olin lihtsalt väikeses madalseisus ja taastun nüüd jõudsasti.
Eile sain jalgratta toimima, kiiver ja kogu värk. Ilma kiivrita sõitmine on siin muide ebaseaduslik. Eks selle kiivriga ongi nii, et ei vaja seda enne kui vajad seda. Igatahes tegin eile väikese proovisõidu, sõitsin Opotiki poole, mere äärde, siis võtsin paberitüki ja pliiatsi ja kirjutasin oma mõtted üles. Võin nad ka siia kribada. Jagada.
Päike läkski juba looja. Alati on kõigel kaks poolt- vasakule vaadates näen veel päevavalguse riismeid ja mäe taga on loojangukuma. Paremal on sinine pimedus, ainult valged laineharjad eristuvad tumehallist. Mu ees on lained kõige suuremad. Kui ma läheks tumeda poole, muutuksid sealsed lained kõige suuremateks. Kui ma läheks päikese poole- siis oleksid sealsed lained kõige suuremaks ja kohisevamaks. Mul on see valik. Kõigil on see valik. Vahel me lihtsalt ei märka valgust, võibolla oleme pimestatud ta heledusest. Ei taha näha Jumala kinke.
Arvan, et siinses liikluses on kiiver väheoluline, sest see on väga hull, mis siin toimub. Mööda maanteeserva sõites lihtsalt pidevalt kiljusin ja kirusin möödakihutajaid. Võeh. Tulesid nad ka harva kasutavad, kedagi lihtsalt ei huvita. Päevavalguses, kui korraks pilk heita, on raske aru saada, kas auto ees seisab või liigub. Niisiis ma olengi siin liiklemise patuoinas, harjunud Eestimaa liikluseeskirju enamjaolt austavate kodanikega. Miks inimesed ei taha tulesid põlema panna, autot käivitades, on see, et nad ei taha olla sissyd(memmepojad). Selline kuulsus on siin siis tuledega sõitmisel. Paljudel minuvanustel on juba auto, et ei peaks bussiga kärutama, kuigi siin bussiliiklust ei olegi. Ei ole ka rongiliiklust, mis on minuarvates väga isolatsioon.