Küsimus

Let nothing upset you
Let nothing frighten you
Everything is changing
God alone is changeless.
Patience attains the goal.
Who has God lacks nothing
God alone fills every need.


'God' asemele võid panna 'Love'.
Mulle meeldivad need read.

Miks on inglisekeeles sõnale armastus ainult üks vaste?
Miks on sõnale rumal sada vastet?

Kuuu

Jälgisin kuu tõusu. Kui ta silmapiirilt tõuseb, on ta suur ja tomatisupi karva, punakas, mis on eriti veider, sest ma pole oma elus kunagi näinud kuu tõusmist silmapiirilt. Kui on täiskuu, on tõus. Praegu on tõusulähedane aeg, vesi on üsna kõrgel.
Olen olnud veidi riius oma emotsioonidega, elu mahladega. Mulle meeldib mõelda, et nad on elu mahlad. ühelt kuljelt tulen nendega päris hasti toime, mõistlikkuse ja naljatamise summa läbi. Teisalt annavad nad tunda sellist rõõmu ja valu, puhast narkootikumi, mis teinekord surub põlvili. Täna rattaga koju sõites, kui tuul oli nii vastu ja oli raske päev seljataga, sõitsin lihtsalt 4 km tunnis, võtsin selle aja, ümisesin oma laulukest mis peas kummitas, lasin lahti peavalu ja stressi ja koik selle crapi, mis tahab teinekord haiget teha. Utlesin talle lihtsalt fuck off. Kasvõi mõneks ajaks.
Ja mul on hea meel, et need momendid on, nad on elu. Et nad annavad teinekord ennast tunda, ja sellega muudavad armastuse momendid kirkamaks...

Tahan tervitada ka:
Nii veider on siin moelda, et 1. september on joudnud Eestimaale, ja koik mu armsad sobrad lahevad jalle kooli. (Meil siin hakkab kool varsti varsti labi saama.) Kuigi 1. sept oli minumeelest alati nii lahe, kuidagi uus ja varske on koik, edaspidi voib teisiti kujuneda...aga edu. Nautige siis vahemasti seda esimest varsket paeva, kus koik on uus!
Tervitada koolijutse Tuulit ja Karmenit, Tennot, globetrotterit Taavit. Vaikemaarjakaid nagu Keku, Mari-Liis ja Koit. Mu armast Madist.

Feeling blue

Eile oli selline päev, kus kõik kuidagi hõõrus, tegi villi või oli lihtsalt vastukarva. Nii alustasin oma päeva ja selline oli ta lõpuni.See on tõeline kunst, kuidas ennast madalseisust välja tuua, kiirelt ja tõhusalt. Tean , et see on võimalik aga päris ei oska. Tahan seda õppida.
Vahest on vaja hoida ka energiat, olla sissepoole enam kui väljapoole. Niiet, leian et on õigustatud kohati lihtsalt passiivse jälgija rollis olla, kui ise sarvist haarata.
Nüüd on juba täna.

Hommik

Hommik on päeva koige ilusam ja monusam osa. Mulle nii väga meeldivad hommikud.
Igal hommikul, enne kooli minekut, on mul tund monulemise aega... Keedan teed, ohtra piimaga(inglise moodi), nii et tunnen koorest maitset..siis limpsin suurelt lusikalt mett, kuulan oma lemmikut, reggaet, Rustyl on moned most incredible roots plaadid. Istun rodul ja päike juba soojendab ninaotsa. Vorratu tund.
Täna hommikul, ärkas meid ses majas nelja asemel kaheksa, sest Kay ode oma perega on meil külas. Millised soojad inimesed... Juba teist päeva on maja nii naeru ja head vibratsiooni täis.
Kell 7 läksime Kay ja ta oega(kes on jooga viljeleja) ja ta opetas meile igast painutusi ja sirutusi, milline äratus!
Siis läksin mudaväljale, tegin endale erilise mudamaski kätele ja jalgadele.
On küll siidisem tunne.

JAH

Kas sa tead, mis suhe on sul universumiga?
Appikene, aitab nendest muredest ja kõigest halvast mis meiega koguaeg juhtub ja riideid on liiga vahe ja naonahk on kole ja ma ei saa seda teha ja ma ei saa teist teha...
Kuidas me petame iseendid. Me saame kõike teha.
Naiteks, sõidan igal hommikul jalgrattaga kooli. Uhel hommikul, ma ei viitsinud eriti, aga mõtlesin, et ületaks ennast ja teeks ära. No olgu, sõidan, sõidan, loen iga meetrit, sõita ei viitsi, tuul on vastu, kannikad jäävad ka juba valusaks...Pärast kui juba kohale jõudsin mõtlesin, milline enesepiinamine, tõesti.
Päeva lõpus, hakkasin tagasi sõitma, kuidagi eriline mõnus ja päikseline tunne oli sees, nautisin kuidas meetrid libisesid..kuidas ookean kohises ja kui mõnus on tegelikult vastu tuult maest ules vändata, sest see on nii raske! Ja kui see ületatud saab, on nii mõnusalt kerge jälle. Joudsin koju nii kiiresti. Hea tunne oli. Rõõmsad mõtted jooksid peas ringi (kõik teavad kui kerge tunne see on).
Selleparast vististi ongi oluline, ennast positiivselt meelestada naiteks päeva alustades, voi ükskõik, millal moss tuleb. Sest kui me paha tundega midagi teeme, see on lihtsalt 3 korda raskem teostada, rääkimata millist energiat see kiirgab, kuidas teised inimesed tunnevad seda, need inimesed keda me armastame ja kellele koik edasi anname...
See on siiamaani üks mu suurimatest õppetundidest.
Kas tahame anda edasi head voi halba?
Kas tahame enda poole tõmmata kergust ja headust voi raskust ja piina?
üks tore film oli lausa nii radikaalne, et nimetas kõike juhtivaks jouks tõmbejoudu=oma mõtetega tõmbame universumist enda ligi vastavad näidustused.

Mulle tuleb veel meelde, et meile tuli uus vahetusopilane klassi. Leon, Saksamaalt. Taitsa tip-top poiss, aga talle vaga ei istunud vist siine maamullane elu, ja siis ta ei tahtnud vaga roomustada siinoleku üle. Ta oleks soovinud Aucklandi kesklinna kolida, avaldas ta mulle salamisi. Paraku ta ei jaanud meie sekka, sest ta sai endale perekonna kuskile Edgecumb'i, mis on vaga vaike koht. Isegi vaiksem kui Opotiki ( ja Opo on vaiksem kui Vaike-Maarja.) Neil on seal lahistel talu, kus nüüd hakkab linnapoiss loomi talitama. Ma kujutan ette, et see voib raske olla. Mitte loomade talitamine, aga lihtsalt mitte nautimine seda, mis meil juba on. Noh...loomade talitamine ka.

Samamoodi on vististi ka konservatiivsuse ja rangusega, naiteks paljud õpetajad (kindlasti mitte kõik, on ka vahvaid õpetajaid) , EI EI ja EI.. koguaeg raiuvad oma ideaali, aga kui kõigele EI oelda, siis universum utleb meile sama palju EIsid vastu.
Ma eelistan kõigele JAH oelda, siis utlevad koik asjad mida ma teen, mulle ka vastu JAH!

Kay utleb mulle alati: Life is supposed to be fun!!! Ja kuigi ta tööl peab kaima ja raha teenima, ja toimetama et 101 asja tehtud saaks, see voolab ta kates. Votmeelement: huumor. Nalja peab saama. Meil saab Kayga koguaeg nalja. ükspaev me lihtsalt murdusime naeru katte, kui keele ebakompetentsuse tottu üksteisest natuke valesti aru saime. Ta kõõksus laua all, nagu suremas naeru katte. Ma tundsin nagu hing hakkaks kinni jaama, lisaks kukkusin tooliga ka umber, mis tegi kogu situatsiooni veelgi naljakamaks.

Tahan tervitada ka: Emm ja Iss, loodan et joudsite monusalt reisilt tagasi. Kekut, kellel on jalle vaiksed patsid! Tervitan Karmenit, kellel on tana sünnip'ev! Palju onne mu kallis laiskloom.

rada...

Pühapäeva õhtul käisime Kinza juures õhtusöögil, ta valmistas meile maitsva vegetariaani õhtusöögi kõikide uute viljadega, mida ma polnud varem maitsnud. See on nii mõnus, ennastületav tunne, kui mu eestlaslikult konservatiive toidumaitse hakkab alla andma, annan täielikult võimaluse kõikidele uutele maitsetele. Näiteks kõrvits praetud ja keedetud igatpidi, erinevad miksitud kastmed, kõik kokku pannes kõigega, ja kui anda talle võimalus, siis ta maitseb oivaline. See on mu jaoks midagi täiesti uut, kadestan inimesi kes suudavad eksperimenteerida maitsetega, ma varem ei suutnud.
Mängisime ühk lauamängu, mida ma tegelikult küll ei nimetaks päris lauamänguks, ta on veidi sarnane monopolile, aga plju palju keerukam, sest äri käib aktsiatega. Igatahes, selle nimi on Rat Race, mis tähendab rotijooks, eesmärk on välja saada 8-5 tööinimese staatusest. Mäng on rohekm kui reaalne, sest päris elus käib rahategemine samamoodi. Olen natuke mõlgutanud mõtet, alustada Trading'uga... Olen päris palju mõlgutanud mõtteid rahategemise üle, sest kunagi see aeg vististi tuleb.
Mind rõõmustab, et erinevad inimesed siin käivad vaimset rada, sest need inimesed on kuidagi teisemad, rõõmsamad, rohkem aldis endast ära andma. Neljapäeval läheme Whakatane'sse(linn), Kinza ja Kayga, kus on Sai Baba pühendunute kokkusaamine. Olen end natuke kurssi viinud Sai õpetustega ja ei jõua ära oodata kunas see neljapäev juba saabub. Üks suur mõte tema õpetustest on andmine. Kes annab endast ära, annab teistele, sellele tuleb kõik hea tagasi.

Elu

Eile tuli üks Kay sõbranna meie poole õhtusöögile. Üldse on siin vahva komme sõprade poole õhtusöögile minna, näiteks sain täna kutse esmaspäeva õhtuks ühe vahva naisterahva, Lynn'i poole õhtusöögile. Lihtsalt rõõmustav.
Tagasi eilse juurde. Vaaritasime lasanget, jõime veini, oli hubane ja hea. Ta rääkis mulle, et on minuga üsna samas seisus, kuna plaanib kolida Lõunasaarele, müüa maha oma ärid, ja siirduda uue elu otsingule, kuna tal on lihtsalt tunne, et peab minema. Ta on 65 aastane, matnud 5 aastat tagasi oma mehe ja... armunud. Ütles, et armunud täpselt nagu teismeline..Ei saa töötada ega selgelt mõelda, ainult unistab.. Küsis minult, et kuidas ta teab, kas see mees sama tunneb. Ütlesin, mitte mingit pagana moodi, ei saa me teada, kas ta tunneb ka nii või mitte. Kui ma kunagi 65ne olen, tahan niimoodi veel ära armuda.
Lynn, kelle poole ma õhtusöögile lähen, on abielus Kate'ga. Nimelt on nad kenaim lesbi-abielupaar Opotikis. tnende pulmapilte, need olid ilusad. Meremaal on samasooliste abielud legaalsed.
Ilusad on need võimalused, kui armunud saavad abielluda... või julgevad olla veel armunud oma elusügisel... julgevad võtta ette teekonna tundmatusse. Kui inimesed ei sea endile piiranguid, dogmasid. Me elame nüüd ja praegu. Miks mitte?! ...on ise õnnelikud ja lasevad teistel inimestel õnnelikud olla, aksepteerides ja armastades neid sellistena nagu nad on.