Monday, 31 December 2007
Kuu tõusis
Mul ei tule sõba silmale ja niisiis siin...loongi.
Loon kaunist muusikat või teisisõnu armatsen kitarriga, loon ka häid soove oma peas, saadan neid laiali, sinna kuhu hing ihkab.
...Tennole, Taavile, isale, Aadele...
Nii kerge on olla, et selle pehme valge energiavöö tõstaks mu lae alla ja laulaks rahust.
Õppisin, et elu pole avastusretk, vaid loomine. Pidev loomine, iga hetk, iga sekund, isegi kui ma ei märka...
Mõte on loov energia. Kui ütleme mõtte välja, on see juba palju tugevam energia, mis universumisse kihutab. Ja varsti, mõne aasta pärast, teen ma mõtted teoks. Kõik mida me enda ümber näeme on alguse saanud mõttest. On loodud mõttest.
See, mida ja kuidas me mõtleme, selline maailm me ümber ehitub. Me kõik kogeme seda, just praegu.
Ja see sobib pilti, paremini kui kunagi varem.
Life is what we create it.
Hakkasin head raamatut lugema, Life of Pi. Selle lihtsus ja filosoofia pani mu naerma. Pole ammu enam raamatuga koos naernud, aga see oli selline ...boost.
Aitäh! Aitäh! Aitäh!
Friday, 28 December 2007
Love is the answer.
Will you listen now? Will you truly hear?
When student is ready, a teacher will appear.
Thursday, 27 December 2007
Dumpster
Moned olid natuke hallitanud, aga teised putitasime ules, ja olid vaga magusad.
Uskumatu, kui palju elutervet kraami supermarketis minema visatakse..
Its always worth a look...
Experience
Nadala jagu tagasi kaisin laagris, Rotoruas. See oli imeline aeg, mil me seal koik koos olime. Kohtasin vorratud vabasid inimesi, nagu Cammille(Quebek), Johan(Sweden), Claire(USA), Cecilia(Italy), Miki(Italy).. ja paljud teised... Diego(Mexico), Andy(Mexico), Gustaf(Sweden), Creg(USA), Stephan(NZ).
Ukskoik kuhu maailmajaosse tuul mind kannab, kulastan neid kindlasti.
Ja koige vahvam on see, et me kohtume uuesti veel pikemas laagris, 11 paeva Louna saarel. See on umbes 2 nadala parast. Ootan.
Ja sisimas igatsen oma semusid.
Olen viimati helgel ja kergel spirituaalsel lainel olnud. Johan, keda laagris kohtasin, avas midagi mu jaoks. Peale neid vestlusi ja sugavalt suuvinud arutlusi Jumalast ja tingimatust armastusest ja elust, enesevaljendusest, olen kui ara tehtud. Jagasime pikka kallistust ka, pea tund aega jagasime hingetommet. Sugav soprustunne jai meid siduma, kuni jargmise kohtumiseni.
Selliseid inimesi on vahe. Special people in the world. Nuud peale kojujoudmistki, on motted ja tundmused suunatud korgustesse.
Olen oppinud:
Kogemus on Jumala suurim tooriist. Experience.
Tervitan koiki oma armsaid inimesi.
Thursday, 22 November 2007
Kuu
Sa vaatad mind nagu teaksid
millest mõtlen
Sina, hele ja üksildane
selle pimeda akna taga taevas
ja mina vaatan sind.
Kasvad nagu igatsus
igas pilgus
igal õhtul
ja päeval on meri põlvini
Rahutus suigutab mu su paistel magama,
siis lähme jalutama
lähme randa, laineharjad helendavad...
võibolla sinu pärast,
või selle pärast,
et ma täna õhtul tunnen
kuidas mu arm pole siin.
***
The moon
You look at me like you know
what i'm thinking.
You, bright and lonesome,
behind that dark window
in the sky
And I look at you.
You wax like a yearning in
every sight
every night and in daytime
is sea to my knees*
Unrest rocks me to sleep
in your palm.
Then we can have a walk.
Lets go to the beach,
white horses glowing...
maybe because of you,
or because of how i feel tonight,
that my dearest is not here
*sea to my knees referring to
1 high tide
2 nothing seems impossible, when a person is in love.
Tuesday, 20 November 2007
maybe just a bit too clear after that yesterday
but that stayed to yesterday,
as today finally will.
Still the moments are clear
for a long time
and a piece of love is tattoed to my sight.
We're standing on threshold of today,
just like somebody good is approaching form the back
Shiver goes thru us
and were deeply happy in this very moment.
But at the same time something comes to an end,
something great and beautiful...
...that thought fades to the past,
because were standing on threshold of today.
***
Selge hommik,
ehk isegi liiga selge parast seda eilset...
Aga see jai eilsesse,
nagu tananegi lopuks.
Kuid momendid on selged
veel kaua
ja killuke armastust
on tatoveeritud mu silmavaatesse
justkui seisame tanase lavel.
keegi hea laheneb seljatagant,
varin labib meid
ja me oleme sugavalt onnelikud selles momendis.
Samal ajal lopeb midagi,
midagi suurt ja ilusat...
kuid see mote kaob minevikku
kui seisame tanase lavel.
Viimane koolipaev, istusime viimast korda paikselisel kooliaia murul Samantha, Jessica ja Cameroniga.
luule
Palju on juhtunud, toimunud, muutunud...Aga uks olulisemaist sundmustest on see, et luule on jalle minu juures. St tahendab, et on rahu. Mingi selline koige baasim kindlusetunne. Annan edasi oma read, mida olen kirjutanud kahes keeles, nad on veel osa minust.
Sunday, 11 November 2007
weird
Keegi tousis pusti, kana ehmatas ja huppas lokkesse. Fireflies and a cloud of ash was left behind kui see tuhatnelja kaagutades labi tule kihutas. Naljakas.
Elektrikitarr oli v'lja tooduid, panime sormed kulge. leidsime oiged akordid, ja mu sorm kompis soolod. Jei, see kukkus hasti valja. Hahaa
Taevas muutus kiiresti pime-tumedast helehalliks, taevamass liikus kiiresti nagu uhes nendest loodusfilmidest kus nad on kiirenduse paale pandud. Nagin seda esimest korda elus. Me koik olime seal, me olime koos, aga samas ei olnud ka...
Tegin mulle mullitajaga ja Tom oli kurb et ma temaga aega ei tahtnud viita. Aga mullid tegid koik heaks.
Kendra tantsis rummipudeliga kolarite ees, just nagu hullunud koduperenaine, tapselt kelleks ta oli riietunud. ja mina tantsisin Bob marley- waiting in vain, see on uks mu lemmiklaul.
Tuesday, 6 November 2007
make me happy.
Heart wants to skip out of that earthy body,
jump and dance...
sing loudly all across the world.
Don't go...
...i can sing for you
Though you can't understand the language
but you know the tune...
And I close ma eyes
And sing
to give love to you even better.
Blindly seek for your hand
but ma fingers grab emptiness,
like sand that slipped from my palms
or were you lost in translation?
Hou
Te ei kujuta ette...
See oli vapustav õhtu.
Every morning i'm in love.
Cameron ja ta mate mängisid kitarri, Layla. See duo oli lihtsalt super. Ta hämmastab mind.
Ja siis ma laulsin loo 'Kiss me' , tema kitarril. Saalis oli vaikus. Istume maha. tuled suunatud meie peale täiesti. Alustame looga, ja mul läksid sonad meelest ära. Hahaa.
Aga siis, utlesin valjult STOP, once again. Siis ma laulsin, panin koik oma tunde sellesse laulu ja temasse. Ja tema mängis, ta mängis nii nagu ta pole veel mänginud. Ja me olime harmoonia. Ja miski suur sündis sellel samal momendil, mida ma sonadega ei oska kirjeldada.
Ja rahvale meeldis väga. Kui tuli paus, saalist kiljuti....Hahaa, see tuli valja lihtsalt imeliselt.
Me lõime koos midagi nii kaunist.
Uus projekt on ahjus.
Pillerin läheb Kreekasse. Tervitan sind. Sa oled rõõm, tüdruk.
Me saime eile merimba koju. Mängisime terve õhtu, tegime duot ja laulsime, nagu pidu oli. Soome tüdruk oli ka õhtusöögil, lõime tantsu ja tähistasime.
Kool hakkab läbi saama. Kaks nädalat on jäänud. Otsin suveks tööotsa. Midagi olen juba leidnud ka.
'Music is the Key', Timo says.
Sunday, 28 October 2007
Friday, 19 October 2007
Milarepa
Pakis oli ka väike kauni kaanega raamat Milarepa. Lugesin selle juba 2 korda läbi, nii hea on eesti keeles lugeda. Võrratu. Igatsen lugemist, sest ingliskeeles on siiski nii palju sõnu, mis tahavad tõlkimist. Mida enam neid avastan, seda enam tuleb uusi juurde. Saan vabalt lugeda National Geographicut, sest olen selle kirjutamisstiili selgeks saanud, omaks võtnud. Aga igal raamatul on sellele omane kirjutamis-stiil ja keelekasutus. See ajab ikka vahel tõega vihale- loe lause ja tõlgi, ei saagi juttu süveneda. Oli hea eesti keeles lugeda.
MIlarepa lugu liigutas mind sügavalt. See oli budistlikus õpetuslaadis jutt. Lugu hingede rändamisest.
Mis sa arvad , mis sinuga juhtub peale surma?
Ma usun, et me sünnime uuesti teises kehas. Oleme siia ilma sündinud õppima, ületama kannatused, mida materiaalne maailm meile oma peibutustega saadab.
Ületama ego ja õppima loobuma.
Nagu Milarepa, kes oma elu vanaduspõlvil istus oma mäekünkal, tal polnud mitte midagi, aga ta oli südamest õnnelik. Tal oli rahu. Ta oli osa kõiksusest.
Milarepa raamat ütles, et need inimesed, kes võtavad endilt elu, sooritavad enesetapu, sünnivad järgmises elus sitakärbsetena. See tundub mulle loogiline.
Leiutasin eile mängu. See mäng käib niimoodi, et on grupp inimesi. Näiteks perekond, või grupp sõpru... või on külalised. Mängu idee on vabaneda hirmust ja lasta oma fantaasial lennata. Vabaneda hirmust, mis on ego, et teised inimesed vaatavad. Ja siis, kui sa enam ei hooli, et teised inimesed vaatavad ega ei hooli mida teised teevad, sa võid olla vaba. Hea oleks kui muusika käib, midagi mõnusat. Sa võid ennast liigutada nii nagu muusika sind vormib, või olla jänes põõsa all, pikkade kõrvade ja võbeleva ninaga. Sa võid olla baleriin ja tantsida nii nagu nad seda sinu mälestustes alati on teinud ..kell või juurviljanuga, ükskõik kuhu su fantaasia sind kannab, kui ei ole enam hirmu. Kõik inimesed mängivad kaasa ja on rõõmsad. Samas see on ka väga lõbus, sest kõik rihmad on vabad. See on väga naljakas kuidas üks selline mänguosaline võib käituda, täiesti ebatavaline, tobe ja võrratu. Kas sina suudad loobuda hirmust ja saada vabaks?
Selle mängunimi on võiküpsis.
Wednesday, 10 October 2007
Päikest täis
Tore oli Saarast kuulda. Tervised sulle.
Nüüd ma kuulan muusikat. Inglise keelde ma vist täna ei lähe, siin arvuti taga on päris mugav. Ega kedagi ei huvitagi kui ma ei lähe, kõige vähem õpetajat. Sellepärast mulle siinne kool meeldib. Kui tahad, õpid, kui ei taha, ei õpi. Kõigil on valik, ja ilma igasuguse terrorita.
Mõtlen nüüd korraks tagasi meie dogmaatilistele õpetajadele ja lõgistan hambaid.
Olen mõelnud, miks see nii on.
Ma arvan et Nõukogude liit on sinna seemne mulda pannud. Seda näeb ja kuuleb inimestest, kes kodumail on kasvatatud siiski nõukogude vaimus ja tugeva vitsa all. Samas kui siin, on olnud alati vabadus, rõhk on loovtegevusel, inimesed on päikest täis, elule öeldakse jah. Ja kõik väikesed asjad, mis teevad elu mahlasemaks, nagu kunst, maalimine, uued kogemused, muusika, sõbrad ja elu nautimine.
Käisime turul Wellingtonis, turuplatsil mängis muhe bänd, mille plaatki mul aegajalt mängijas on. See on selline turg, kus inimesed müüvad omatehtud kunsti, ehteid, sõbrapaelu, kooki ja jooki, vanu riideid... Üliõpilased saavad kokku ja naudivad üksteist ja iseendid. Üks vanaonu kes vaevalt kõndis, käedki tudisesid, suured prillid ninal, siirdus muusikataktis kõikuvate noorte keskele ja andis oma panuse jalakeerutamisse. Siin on see tavaline nähtus, mulle tundus lihtsalt... nii vaba!
Tänavatel on majaseintel maalid, inimesed kes tulevad vastu naeratavad ja teretavad nagu nad teaks sind juba ammu. Inimesed tunduvad siin justkui nooremad. Kuigi Kay on 51, on ta vaim siiani 21, mittemingit vanainimeselikku kibestumust. Nendega on lihtne koos elada. Lihtne ja lõbus. Ja nad armastavad ja hindavad üksteist täpselt sellisena, nagu me oleme.
Roy ütles, et ta kasvatab oma lapsi nii, et kunagi nad saaks üksteise poole sõpruse ja soojusega pöörduda. Vabadus. See mis meist kasvab on meis juba alguses olemas, seega lihvime neid külgi paremaks. Selleasemel et teha üksteist maha, kunagi pole piisavalt hea.
Me oleme täiuslikud, armastame siis üksteist sellisena.
Monday, 8 October 2007
süda sünnitab
Mõtlesin, aja relatiivsuse peale jälle. Ja otsustasin, et ta ei möödu ei kiiresti ega aeglaselt, vaid lihtsalt omas taktis. Et meil oleks aega olla, õppida ja teha vigu. Minu puhul tihti pole enne viga ja siis õppimine, vaid õppimine ja viga. Ja vigu ei ole palju, on ebakõlad.
Ene kirjutas mulle, et 'Made, ära ole kurb. Oleme alati harjunud sind rõõmsana nägema.' Aga ma ei olegi kurb. Ma lihtsalt astun oma rada. Ja misiganes sellel rajal vastu tuleb, ma põen ta läbi. Kas ma poleks mitte igav inimene, kui ainult rõõmustaksin ja ei kombiks deemoneid, kes meid kõigis elavad. Ma teie kohta ei tea, aga ise olen ma küll kohati igasugust üllatavat "ollust" täis. Ja ma väljendan täpselt seda, mida mu süda sünnitab.
Minus elab üsna palju samanäolisi kuid erisuguseid isendeid, ma arvan. Kiisud ja kutsud.
Kui me puhkuselt, Wellingtonist tagasi sõitsime, kuulasin 'The Goodbye Metronomes' ja mu süda sünnitas:
Maapind ja mets on me kindlus, turvaline Ema süli. Turvalisus, mis parandab haavad ja avab silmad peale pimedat tormi.
Meri on me ebakindlus, ebakõla. emotsioonid ja elu mahl , millesse võib uppuda.
Tuli on tahe, tuli on ego.
Jumal on armastus.
Me oleme Maa lapsed.
Me oleme
Sunday, 30 September 2007
Mu keha kannatab millegi all. Tihti on kulm, lihased krampis, kaelasooned valusad. Midagi, mis mu kese tahab mulle oelda. Tihti on ka kulm krampis.
Sain eile pettumuse osaliseks. Pop, valmistas mulle pettumuse. Olin temast vaga heal arvamusel, ei motlenudki oma ootusi alla tuua. Ja siis...kaboom. See toi mu kuidagi soki seisundisse, loi jalust maha. Ma tean, keegi pole taiuslik. Koigevahem ma ise, ka pop. Ikkagi. Laksin magama, suure raskustundega. Ja hommikul arkasin peavaluga.
Maletan veel et nagin vaga surreaalset unenagu. Ja koigel mu unenaos oli tahendus.
Me olime mu sobra Triinu sunnipaeval.
(Tahendus: Jargmisel paeval on Bianca sunnipaev, mis veidi ootusarevust tekitab.)
Oli vaga palju suua, soime uhte suurt praadi ja ette toodi teine, aga taldrikud olid veel koigil tais. Uus praad kallati vanale peale, ja soime edasi. Siis toodi supp. Kui nad suppi praele tahtsid lisada, motlesin veel unes, kui absurdne oleks, kui igal prael oleks uus taldrik. Tegelikult soime koiki toite uhest noust selleparast, et Triinu on vahest veidi kitsi oma ressurssidega. Ta ei viitsinud ka nousid pesta.
(Tahendus: Kui vaiksena Triinu sunnipaeval kaisin, oli ta ka kitsi.)
Maletan veel, kuidas mu korval istus Taavi. Ta koht oli nii tais, et oli lausa punnis. Ja mu silmis oli ta nii paganama armas, et pidin teda sulelema.
(Tahendus: Unistan temast.)
Olen viimati veidi kimpus olnud pettumustega. Nii enda suhtes, kui kaasMaalaste suhtes. Pettumus toob kurbust. Kui sa tead sonu, mis toovad leevendust, utle.
Tunnen, et praegu on selline aeg, kus peaks puhkama. Siiski elu kisub mind kaasa oma tegemistesse, mitte lastes mul teha, seda mida tunnen, et tahaksin. Voiks ju oelda ei, ja sellega jah endale. Lihtsalt monda hingetombe minutit ... Voibolla see ongi, mis mu kese mulle tahab oelda.
Tuesday, 25 September 2007
Tere
Käisin esimest korda ookeanis ujumas. Kuigi päike ei paistnud, polnud vesi külm. Nii hea oli, vaba oli. Käisin riietega, sest ei mõistnud neid enne ära votta, kui juba vees olin.
Vikerkaar sirutab end alt helehallide vihmapilvede. Ma olen viimati natuke kaotsis olnud. Ehk olen siiani, ma ei tea. Kaotsis olemine on selline tühi segaduse tunne. Kuhu poole joosta? Kas üldse joosta? Millega?
ütlen otse ära: Ma arvan et see oli koduigatsus, mis mu rajalt maha võttis. Võttis päris korralikult. Aga nüüd andis ka uued otsad katte, kuhupoole edasi liikuda.
Mul oli vaja läbi mõelda ja aru saada, miks ma olen siin? Kuigi näiliselt see on lihtne küsimus, lihtsate vastustega. Reaalsus on mõnevorra keerulisem.
Miks ma olen kaugel oma perekonnast ja sopradest, kes olid ja on mu tugi. Miks ma tulin nii siia, rebisin lahti kõik otsad, mis olid mu enda armu ja hoolega idanema pandud? Kas see, mis ma siit vastu saan hüvitab selle valu, mida tunnen mõeldes eemalolekule?
See millest me mõistusega aru saame, ei ole sageli see mida südames tunneme. Nii ma peangi välja selgitama oma südame sõnad. Ma ei mõisnud neid varemalt. Lihtsalt tegutsesin.
Elu hakkas allamage käima, hakkasin kartma kõike mis minuni jõudis. Kohutav, absoluutselt kohutav on elada hirmus. Mu südamel oli mulle midagi oelda, see vottis aega kuni sain sellest aru ja lasin tal seda teha.
Mõtlemisaeg, ma olen siin et mõista. Mõista paremini ennast. Ja ma tean, et see eesmärk on väärt pikka eemalolekut oma kodust. See on väärt kogu eluaega.
Ma olen siin, et õppida. Et harjutada. Jah. Paremini ei oska ma seda sõnades väljendada.
Ma pole veel terve, kaugel sellest. Veel on vaja minna, et jõuda rahuni. Aga vähemalt on mul see teadmine.
Meil on praegu koolivaheaeg. 2 nadalat.
Homme läheme Matthew ja Loganiga Tauranga linna avastama. Kuigi käisin lühidalt seal alles eile, ja ta on päris kaugel. Siiski ütlesin jah, kui nad kutsusid, sest tunnen puudust omavanuste koolivalisest suhtlusest. Vahest on lihtsalt tore midagi endaealistega ette votta, kuigi see väga otstarbekas ehk pole.
Ja laupäeval on Bianca sunnipaev, kes on uks üsna vahva piiga mu klassikoosseisust. See teeb mulle rõõmu, et on semusid.
ühel päeval käisime Rustyga sidruniraksus. Saak oli rohke. Tegime vaese proua puu suisa tühjaks.
Wednesday, 19 September 2007
Meil oli tuuliga kokkulepe, et nüüd harjutame iga päev pilli, tema tuututab saksofoni ja mina tinistan kitarri. Ja ongi palju lihtsam end kokku võtta ja mängida, keegi kuskil ajendab. Mu sõrmeotsad on juba kõva kooriku kasvatanud ja lookesed hakkavad kõla võtma. Kay ütles, et kui ma tahame olla milleski head, siis peame seda harjutama. Näiteks male, või kitarr, või suhted. Kui me tahame häid suhteid, siis peame ka harjutama. Hakkan järgmisest semestrist ka koolis kitarri õppima ja võimalik, et avanevad ka trummitundide uksed. Kas poleks mitte see tore? Unistasin sellest terve matemaatika tunni. Eile jäin bioloogia tunnis magama kogemata, virgusin kellahelinaga. Natuke piinlik oli õpetaja ees, aga ta on nii inglisarnane, et andis mulle kohe andeks.
Mõtlesingi eile, et kuidas küll ma poole aasta pärast naasen oma vanasse kooli, kus nii paljud õpetajad on nii õelad ja dogmaatilised. Aga ma veel ei muretse selle pärast.
Püüan üldse mitte muretseda. Lihtsalt pigem tegutseda.
Kuigi, viimati on veidi rahutu aeg. Olen endale palju eesmärke seadnud, kuigi need on vahest väsitavad, piitsutan ennast küllalt palju et neid järgida. Küllap see ongi mis natuke turbulentsi tekitab. Tahe on minust tugevam.
Thursday, 13 September 2007
Poisike
Mina siis andsin aruka vastuse, et kui keegi tahab rääkida, siis tulgu ise siia. Poiss nurus veel, näis nagu ei saaks ta ära minna ilma mind raamatukogust välja meelitamata. Aga ma ei läinud välja, sest huvitav mäng oli ka pooleli. Mõne minuti pärast polnud enam rampsi ees kedagi, mõistatuseks see mu jaoks jäigi.
Lõunapausi ajal, mis kestab 40 minutit, oli raamatukogus väike muusikakontsert. See oli väga huvitav: avas mulle jälle veidike siinseid inimesi ja suhtumist. Young adults, noored laulsid laulukesi, neile omasel viisil, ilma igasuguse hirmuta. Nad kasutavad ka palju hääledekoratsioone, erinevad helikeerutusi ja kaunistusi, see on neil vististi juba veres. Kitarr tiniseb siin kellegi käes koguaeg, musikaalne rahvas lihtsalt. Kuidagi väga vaba ja väga professionaalne oli see kontsert, mul käisid mitmelgi korral imetlusjudinad üle selja. Kitarr on nii võrratu.
Sai siis kontsert läbi, hakkan oma kodinaid kokku korjama, kui terve poistekari ühte mu klassivenda kätest jalust kinni hoides, tarivad tüübi minu ette. Poiss näost punane nagu peet.
"Logan tahtis küsida, kas sa tuleksid temaga välja. Ta ise ei julge küsida..."
kohmetusin tugevasti sellise olukorra ees, siis hakkasin naerma. Keeldusin viisakalt, ise mõeldes, milline argpüks see Logan on. Tema oligi selle väikese poisi sõnakulleriks saatnud.
Wednesday, 12 September 2007
Kevad
Lippasin kiiresti kive trotsides ja viskasin plätud vossa. Mõnus, soe muda valgus varvaste vahelt välja ja naeratus valgus mu näole. Plätserdasin üle välja, siis üle liivavallide mere äärde. Eile olid veel suured lained, küll mite nii suured kui tol päeval, kui ma saabusin, aga ikkagi, suuremad kui Eestimaal. Mu saabumispäeval Uus-Meremaale, oli torm. Vaatasin suu ammuli, mööda kallast Opotiki poole sõites, kuidas tohutud laineharjad pea majadeni valja kihutasid. Sellega seoses meenub, kuidas käisime Taaviga merel, oli metsik tuul ja Rohuküla sadamas peksid metsikud lained üles perroonile. Praamil magasime nagu surnud kärbsed pead üksteise sules.
Olin sellest kolmapaevast väsinud, koolist ja ruselemisest, mis kuidagi alati tänasesse sisse imbus. Asjad, mida plaanisin ja kujundasin osutuvad palju raskemaks teostamisel, kui arvasin. Aga hea tunne on ka, et millegi nimel tootan. Töötan eesmärgi nimel.
Mere ääres sorkisin pea miili mooda kallast, järsku tundsin, et ma olen nii väsinud. Kukkusin lausa pikali, ja olin korraga ulepeakaela märg, mudane, liivane ja väsinud. Pusti tõusmine tundus sel hetkel mõeldamatu, siis ma pikutasingi seal. Iga seitsmes jahe kevadlaine kastis mu uuesti märjaks. Avastasin, et nad polegi enam nii jahedad...talv on tõepoolest läbi saanud. Rohekad lehekesed on päikesega siia joudnud. Kuna meil pole nii trastilisi aastaajamuutusi, kui Eestimaal, ei ole roheliste lehekeste ilmumine mu jaoks midagi fenomenaalset. Kevad ei tundu kui uus algus, nagu ta kodus oli.
Kõikeholmav lainede kohin neelas selle raskushetke alla. Jätsin raskuse randa, lainte ja tuulte kanda, sest mina ei jõua.
Kui lõpuks hakkasin koju minema, oli kergem.
Saturday, 8 September 2007
mõlgutus
Suured üksused, mida pean silmas on näiteks aeg, tuul, 4.dimensioon. Kõike seda õpin lihtsast hommikusest rattasõidust kooli ja vahel ka tagasi. Varemalt sõitsin nii kooli kui tagasi, aga mingi aeg märkasin, et pärastlõunati tagasisõites on tuul päris kõvasti vastu. Niisiis, hülgasin tagasisõidu ja nautisin ainult hommikust retke. Nüüd olen märganud et koolisõites on tuul vastu ja tagasisõites poolt. Veider mõju on nendel tuulesuuna vahetustel. Panevad mind tunnetama õhu liikumisi idast ja laanest. Ma tunnen ilmakaari, mitte ma ei tea neid, vaid tajun kuidagi teisiti... See paneb mind aimama ka pilvede liikumist ja kuhu hommikul esimese asjana vaatan- ega seal pole vihmapilvi terendamas. Igatahes, see on lihtsalt üks tähelepanekutest.
Teine tähelepanek, mille õpin ka rattasõidust, on aeg. Aja suhtelisus, relatiivsus nimelt. Tema seos situatsiooniga...millal jõuan sihtpunkti ja millise pingutusega, pingutus on poordvõrdeline mu mentaalse seisundiga.
Meil on sel nädalavahetusel vaikne filmifestival kaimas, reedese lõuna ja õhtupooliku veetsin seal. Vaatasime 1922 loodud Draakulat, mustvalge linastus ja klaveritausal, vanas filmiteatris, süües igikestvaid jaffasid (ekstra movie theateri kommid). Oli lihtsalt elamus 1920ndatest.
Kõik teavad seda klassikalist draakula klippi, kus must vari seinal liigub trepist ulesse, küüned laiali, aeglaselt, nii et jõuad hirmujudinaid tunda, või naerma hakata.
Siin perekonnas elades olen täheldanud, kui oluline on rääkimine, jagamine, suhtlemine või teavitamine. Kui palju uksmeelt voib arusaamatusesse tuua suhtlemisega, lihtsalt teada andmisega, mida me mõtleme. Inimesed võtavad selle vastu, ja lulitavad ellu. Kui see mida me tunneme väljapoole, saab välja oeldud, siis saab ta olevaks. Enne ta on lihtsalt kahtlus meis. nagu Taavi ütles mulle ükskord, et kui on erimeelsus, ära jookse minema, oma tuppa või üksiolemisse, sest see ei anna kummagile poolele midagi. Kuigi vahest on jube kihk sulguda oma kesta selle erimeelsusega. Aga sel juhul erimeelsuseks ta jääbki...
Olen tohutult leidnud jagamise kasumit. Siis oleme me selles, misiganes on halvasti, koos. Mitte lõhkudes üksteist ja ennast, vaid olles toeks ja tugevuseks.
Thursday, 6 September 2007
Friday, 31 August 2007
Küsimus
Let nothing frighten you
Everything is changing
God alone is changeless.
Patience attains the goal.
Who has God lacks nothing
God alone fills every need.
'God' asemele võid panna 'Love'.
Mulle meeldivad need read.
Miks on inglisekeeles sõnale armastus ainult üks vaste?
Miks on sõnale rumal sada vastet?
Thursday, 30 August 2007
Kuuu
Olen olnud veidi riius oma emotsioonidega, elu mahladega. Mulle meeldib mõelda, et nad on elu mahlad. ühelt kuljelt tulen nendega päris hasti toime, mõistlikkuse ja naljatamise summa läbi. Teisalt annavad nad tunda sellist rõõmu ja valu, puhast narkootikumi, mis teinekord surub põlvili. Täna rattaga koju sõites, kui tuul oli nii vastu ja oli raske päev seljataga, sõitsin lihtsalt 4 km tunnis, võtsin selle aja, ümisesin oma laulukest mis peas kummitas, lasin lahti peavalu ja stressi ja koik selle crapi, mis tahab teinekord haiget teha. Utlesin talle lihtsalt fuck off. Kasvõi mõneks ajaks.
Ja mul on hea meel, et need momendid on, nad on elu. Et nad annavad teinekord ennast tunda, ja sellega muudavad armastuse momendid kirkamaks...
Tahan tervitada ka:
Nii veider on siin moelda, et 1. september on joudnud Eestimaale, ja koik mu armsad sobrad lahevad jalle kooli. (Meil siin hakkab kool varsti varsti labi saama.) Kuigi 1. sept oli minumeelest alati nii lahe, kuidagi uus ja varske on koik, edaspidi voib teisiti kujuneda...aga edu. Nautige siis vahemasti seda esimest varsket paeva, kus koik on uus!
Tervitada koolijutse Tuulit ja Karmenit, Tennot, globetrotterit Taavit. Vaikemaarjakaid nagu Keku, Mari-Liis ja Koit. Mu armast Madist.
Monday, 27 August 2007
Feeling blue
Vahest on vaja hoida ka energiat, olla sissepoole enam kui väljapoole. Niiet, leian et on õigustatud kohati lihtsalt passiivse jälgija rollis olla, kui ise sarvist haarata.
Nüüd on juba täna.
Saturday, 25 August 2007
Hommik
Igal hommikul, enne kooli minekut, on mul tund monulemise aega... Keedan teed, ohtra piimaga(inglise moodi), nii et tunnen koorest maitset..siis limpsin suurelt lusikalt mett, kuulan oma lemmikut, reggaet, Rustyl on moned most incredible roots plaadid. Istun rodul ja päike juba soojendab ninaotsa. Vorratu tund.
Täna hommikul, ärkas meid ses majas nelja asemel kaheksa, sest Kay ode oma perega on meil külas. Millised soojad inimesed... Juba teist päeva on maja nii naeru ja head vibratsiooni täis.
Kell 7 läksime Kay ja ta oega(kes on jooga viljeleja) ja ta opetas meile igast painutusi ja sirutusi, milline äratus!
Siis läksin mudaväljale, tegin endale erilise mudamaski kätele ja jalgadele.
On küll siidisem tunne.
Thursday, 23 August 2007
JAH
Appikene, aitab nendest muredest ja kõigest halvast mis meiega koguaeg juhtub ja riideid on liiga vahe ja naonahk on kole ja ma ei saa seda teha ja ma ei saa teist teha...
Kuidas me petame iseendid. Me saame kõike teha.
Naiteks, sõidan igal hommikul jalgrattaga kooli. Uhel hommikul, ma ei viitsinud eriti, aga mõtlesin, et ületaks ennast ja teeks ära. No olgu, sõidan, sõidan, loen iga meetrit, sõita ei viitsi, tuul on vastu, kannikad jäävad ka juba valusaks...Pärast kui juba kohale jõudsin mõtlesin, milline enesepiinamine, tõesti.
Päeva lõpus, hakkasin tagasi sõitma, kuidagi eriline mõnus ja päikseline tunne oli sees, nautisin kuidas meetrid libisesid..kuidas ookean kohises ja kui mõnus on tegelikult vastu tuult maest ules vändata, sest see on nii raske! Ja kui see ületatud saab, on nii mõnusalt kerge jälle. Joudsin koju nii kiiresti. Hea tunne oli. Rõõmsad mõtted jooksid peas ringi (kõik teavad kui kerge tunne see on).
Selleparast vististi ongi oluline, ennast positiivselt meelestada naiteks päeva alustades, voi ükskõik, millal moss tuleb. Sest kui me paha tundega midagi teeme, see on lihtsalt 3 korda raskem teostada, rääkimata millist energiat see kiirgab, kuidas teised inimesed tunnevad seda, need inimesed keda me armastame ja kellele koik edasi anname...
See on siiamaani üks mu suurimatest õppetundidest.
Kas tahame anda edasi head voi halba?
Kas tahame enda poole tõmmata kergust ja headust voi raskust ja piina?
üks tore film oli lausa nii radikaalne, et nimetas kõike juhtivaks jouks tõmbejoudu=oma mõtetega tõmbame universumist enda ligi vastavad näidustused.
Mulle tuleb veel meelde, et meile tuli uus vahetusopilane klassi. Leon, Saksamaalt. Taitsa tip-top poiss, aga talle vaga ei istunud vist siine maamullane elu, ja siis ta ei tahtnud vaga roomustada siinoleku üle. Ta oleks soovinud Aucklandi kesklinna kolida, avaldas ta mulle salamisi. Paraku ta ei jaanud meie sekka, sest ta sai endale perekonna kuskile Edgecumb'i, mis on vaga vaike koht. Isegi vaiksem kui Opotiki ( ja Opo on vaiksem kui Vaike-Maarja.) Neil on seal lahistel talu, kus nüüd hakkab linnapoiss loomi talitama. Ma kujutan ette, et see voib raske olla. Mitte loomade talitamine, aga lihtsalt mitte nautimine seda, mis meil juba on. Noh...loomade talitamine ka.
Samamoodi on vististi ka konservatiivsuse ja rangusega, naiteks paljud õpetajad (kindlasti mitte kõik, on ka vahvaid õpetajaid) , EI EI ja EI.. koguaeg raiuvad oma ideaali, aga kui kõigele EI oelda, siis universum utleb meile sama palju EIsid vastu.
Ma eelistan kõigele JAH oelda, siis utlevad koik asjad mida ma teen, mulle ka vastu JAH!
Kay utleb mulle alati: Life is supposed to be fun!!! Ja kuigi ta tööl peab kaima ja raha teenima, ja toimetama et 101 asja tehtud saaks, see voolab ta kates. Votmeelement: huumor. Nalja peab saama. Meil saab Kayga koguaeg nalja. ükspaev me lihtsalt murdusime naeru katte, kui keele ebakompetentsuse tottu üksteisest natuke valesti aru saime. Ta kõõksus laua all, nagu suremas naeru katte. Ma tundsin nagu hing hakkaks kinni jaama, lisaks kukkusin tooliga ka umber, mis tegi kogu situatsiooni veelgi naljakamaks.
Tahan tervitada ka: Emm ja Iss, loodan et joudsite monusalt reisilt tagasi. Kekut, kellel on jalle vaiksed patsid! Tervitan Karmenit, kellel on tana sünnip'ev! Palju onne mu kallis laiskloom.
Wednesday, 22 August 2007
rada...
Mängisime ühk lauamängu, mida ma tegelikult küll ei nimetaks päris lauamänguks, ta on veidi sarnane monopolile, aga plju palju keerukam, sest äri käib aktsiatega. Igatahes, selle nimi on Rat Race, mis tähendab rotijooks, eesmärk on välja saada 8-5 tööinimese staatusest. Mäng on rohekm kui reaalne, sest päris elus käib rahategemine samamoodi. Olen natuke mõlgutanud mõtet, alustada Trading'uga... Olen päris palju mõlgutanud mõtteid rahategemise üle, sest kunagi see aeg vististi tuleb.
Mind rõõmustab, et erinevad inimesed siin käivad vaimset rada, sest need inimesed on kuidagi teisemad, rõõmsamad, rohkem aldis endast ära andma. Neljapäeval läheme Whakatane'sse(linn), Kinza ja Kayga, kus on Sai Baba pühendunute kokkusaamine. Olen end natuke kurssi viinud Sai õpetustega ja ei jõua ära oodata kunas see neljapäev juba saabub. Üks suur mõte tema õpetustest on andmine. Kes annab endast ära, annab teistele, sellele tuleb kõik hea tagasi.
Friday, 17 August 2007
Elu
Tagasi eilse juurde. Vaaritasime lasanget, jõime veini, oli hubane ja hea. Ta rääkis mulle, et on minuga üsna samas seisus, kuna plaanib kolida Lõunasaarele, müüa maha oma ärid, ja siirduda uue elu otsingule, kuna tal on lihtsalt tunne, et peab minema. Ta on 65 aastane, matnud 5 aastat tagasi oma mehe ja... armunud. Ütles, et armunud täpselt nagu teismeline..Ei saa töötada ega selgelt mõelda, ainult unistab.. Küsis minult, et kuidas ta teab, kas see mees sama tunneb. Ütlesin, mitte mingit pagana moodi, ei saa me teada, kas ta tunneb ka nii või mitte. Kui ma kunagi 65ne olen, tahan niimoodi veel ära armuda.
Lynn, kelle poole ma õhtusöögile lähen, on abielus Kate'ga. Nimelt on nad kenaim lesbi-abielupaar Opotikis. tnende pulmapilte, need olid ilusad. Meremaal on samasooliste abielud legaalsed.
Ilusad on need võimalused, kui armunud saavad abielluda... või julgevad olla veel armunud oma elusügisel... julgevad võtta ette teekonna tundmatusse. Kui inimesed ei sea endile piiranguid, dogmasid. Me elame nüüd ja praegu. Miks mitte?! ...on ise õnnelikud ja lasevad teistel inimestel õnnelikud olla, aksepteerides ja armastades neid sellistena nagu nad on.
hetk Taupos
Mägedes võtsin endale salaja voli üheks meeldivaks jalutuskäiguks, jalutasin mööda kaljut (ronisin). Turnisin mööda kõrvalist nõlvu, salvestasin võrratuid tundeid ja pilte oma mälusoppidesse. Istusin kaljunukil ja hingasin õnnelikult mägede õhku, pikutasin samblakivil. Tahtsin, et mul oleks alati ligipääs selle emotsioonile, milles seal olin, et see oleks minuga kaasas. Iga hetk on võrratu.
Küll aga jagasime mõnusasti õhtul Lodge'is (ööbimispaik)mullivanni. See oli nii, et ma panin endale õhtuks mullivanni kinni. Lähen siis juba vanni manu ja naudin sooja vett. Siis keegi kobistab ukse peale, lähen siis vaatama.(Mul olid riided seljas.) Klassikaaslased, kes minuga varemalt enne rääkinud ei olnud, küsivad, et kas nemad ka veel mahuvad. No mis siis ikka, istusime kolmekesi mullivannis. Saime päris hea jutu peale ja täitsa semudeks. Kärsatasime natuke tubakat ja olime muhedad.
Õhtul kui juba majarahvas oli magama läinud, jõin veel teed Lodge'i köögis, ja üks teine meesterahvas ühines. Rääkisime mintu tundi maast ja ilmast, tarbisime tee näol liitreid vedelikku, ise seda märkamata. Tema nimi oli Daniel. Ta on pea terve maailma läbi reisinud, oskas mitmeidki keeli ja oli sõbralik ja humoorikas kaaslane. Jätsime südamlikult hüvasti, tema asutas mägedesse ja mina järgmisel päeval kõrbe.(Desert Road) Kõrb oli tühi ja tuhane, kauguses olid lumised mäetipud.
Thursday, 9 August 2007
Otsapidi Aucklandis
Tahan minna Hiinat ja Jaapanit vaatama, saada aru nende salaplaanist.
See koht, kus praegu olen, tundub olevat hea elamispaik noortele. Sellest õhkub sellist vabadust, mugavust, kergust ja eesmärke. Veider, et Uus-meremaa linnadel peaaegu, et pole ajalugu. Näiteks Auckland loodi pärast 1850, samal ajal, kui meie Eesti linnad olid asulad juba mitmeid tuhandeid aastaid enne nulli. Meie muistsete rahvaste vaim on imbunud pinnasesse, täitnud mingid baaskohad meie teadvuses oma rahvusliku identiteedi tunnetamisel. Me esivanemate vari on sõdades oma maa ja rahva eest, segunenud õunapuude all, mille vilju täna, eestlased, sööme. Ja see on imeline tunne. See on armastuse tunne.
Laulsin täna bussis eestikeelseid laule, mu isamaa on minu arm, ma tahan olla öö. Kõlas hästi. Nagu keegi ütles, salakeel, mida keegi siin ei mõista.
Saturday, 4 August 2007
Teooriatest
- Einsteini teooria järgi on ajast ette voimalik rännata, kui liikuda kiiremini kui/voi valguse kiirusel, mis on 300, 000 km\s. Minu teooria järgi on meie unistused ajarändurid. Tihti tulevad nad meile pähe kiiremini kui valgus liigub. Ja alati elavad nad meie ajast ees.
- Mulle meeldib, kui aeg jaab seisma mu toas. Lilled närtsivad vaasis, aga nad on ikka ilusad. Vahest ilusamadki. Kuidas aeg muutub neis. J'äätisekauss kuivab mustriliseks ja talle tuleb palju mitmemustrilisi sõpru. Tassid lopetavad on rännaku minu kapil, reastudes omaette looks, looks minust. Igauhes neist on veidike erivärvi jooki. Elu ise kujundab seda kulgu. Pirn aknalaual on juba krimpsuline, kiivi on valminud ja vananenud. Oma toas, ma ei võitle ajaga, noh, aega pole olemas, aga sellega, mis selle säna taga seisab.
Friday, 3 August 2007
Jei
Tana hommikul porutasin jalgrattaga kooli. Paike kull paraku ei paistnud, aga see aktiveeris mu siiski taielikult terveks paevaks. Opotikisse minu kodust on kuskil 13 kilomeetrit. tervel paeval oli hoopis teine maik, roomu maik. On ikka oluline kull, kuidas me oma paeva alustame, milliste motete ja esimeste sammudega. Minu paev algab tavaliselt siis nii: Koigepealt puder, banaanide ja pruuni suhkruga, see on eriline meremaa retsept ja on lihtsalt vorratu. Olen hakanud ka endale ise suua tegema, niiet mu kokandusoskused paranevad iga nadalaga. Naiteks tana tegin tervele perele ohtusoogi, pasta roog paljude lisakomponentidega. Koik soid ja kiitsid (ma ise kaasaarvatud). Meremaalased soovad koike koigega. See on lahe, ei mingeid piiranguid. Siis porutan rattaga kooli (loodan, et viitsin seda ka edaspidi teha).
Sain klassikaaslastega tana kohe taitsa semuks, nad on ikka lahedad. See tegi mu paeva. Study tunni ajal, kus koik peaks omavalitud ainet oppima, oli suur kaarditagumine. Ma ei maleta, mis mangu nimi oli, igatahes tegin suurele poistekarjale 4 esimest mangu pahe. Algaja onn. Nalja sai! Tudrukutega pidime opossumijahile minema. Laheb ponevaks.
Thursday, 2 August 2007
kiljun liiklusest
Eile sain jalgratta toimima, kiiver ja kogu värk. Ilma kiivrita sõitmine on siin muide ebaseaduslik. Eks selle kiivriga ongi nii, et ei vaja seda enne kui vajad seda. Igatahes tegin eile väikese proovisõidu, sõitsin Opotiki poole, mere äärde, siis võtsin paberitüki ja pliiatsi ja kirjutasin oma mõtted üles. Võin nad ka siia kribada. Jagada.
Päike läkski juba looja. Alati on kõigel kaks poolt- vasakule vaadates näen veel päevavalguse riismeid ja mäe taga on loojangukuma. Paremal on sinine pimedus, ainult valged laineharjad eristuvad tumehallist. Mu ees on lained kõige suuremad. Kui ma läheks tumeda poole, muutuksid sealsed lained kõige suuremateks. Kui ma läheks päikese poole- siis oleksid sealsed lained kõige suuremaks ja kohisevamaks. Mul on see valik. Kõigil on see valik. Vahel me lihtsalt ei märka valgust, võibolla oleme pimestatud ta heledusest. Ei taha näha Jumala kinke.
Arvan, et siinses liikluses on kiiver väheoluline, sest see on väga hull, mis siin toimub. Mööda maanteeserva sõites lihtsalt pidevalt kiljusin ja kirusin möödakihutajaid. Võeh. Tulesid nad ka harva kasutavad, kedagi lihtsalt ei huvita. Päevavalguses, kui korraks pilk heita, on raske aru saada, kas auto ees seisab või liigub. Niisiis ma olengi siin liiklemise patuoinas, harjunud Eestimaa liikluseeskirju enamjaolt austavate kodanikega. Miks inimesed ei taha tulesid põlema panna, autot käivitades, on see, et nad ei taha olla sissyd(memmepojad). Selline kuulsus on siin siis tuledega sõitmisel. Paljudel minuvanustel on juba auto, et ei peaks bussiga kärutama, kuigi siin bussiliiklust ei olegi. Ei ole ka rongiliiklust, mis on minuarvates väga isolatsioon.
Friday, 27 July 2007
Meremonoloogid
Võtsin jalad paljaks ja jooksin mööda soolast veepiiri. Vesi on ilus, läbipaistev ja liivane... otsustasin mitte hoolida pükstest mis võisid märjaks saada ja kihutasin mööda murduvaid laineid, päike saatis mind, soojendas ja rõõmustas.
Jooksin ajatajuta, ma ei väsinud ära, pärast vanemad ütlesid, et sa käisid miilide kaugusel! Vau, ei märganudki. Meri võtab kuidagi aja ära, ääretu veeväli...Koguaeg sosistas mulle oma tarka sõnumit.
Jooksin ja naersin, hüppasin ja rõõmustasin kui varbad üha kiiremini maad mõõtsid, vajusid mudasse ja vesi pritsis mu üleni märjaks.
Leidsin veest suure kala luukere, selline värviline kala oli olnud, sabast oli näha. Ilus kala.
Siis tegin capoeirat nii et muda lendas igasse ilmakaarde ja oli äratundmine, see soe tunne.
Thursday, 26 July 2007
Rõõm on enesekindlus.
Veider, kuidas positiivne emotsioon võib inimesed ühele lainele tuua. Näiteks, täna, soovides midagi klassiõdedele seletada, läksid sõnad sassi ja purskusin kõva häälega üle klassi naerma. Ja terve klass naeris minuga kaasa. Positiivne laine läbis kõiki, see avas midagi mu jaoks. Nii hea on naerda oma eksimuste ja raskuste üle, lihtsalt võrratu!
Niisiis oli täna tore päev. Rõõm ühendab inimesi.
Sunday, 22 July 2007
Ball
Friday, 20 July 2007
lõuna rist
Käivad suured ettevalmistused balliks, kõik lasevad juba mitu nädalat oma soengut teha ja küüsi lakkida. Ja kingad ja kleit...Ma võtsin ühe pika kena siidist pluuse ja jätan seekord teksad allapanemata, niiet ongi ballgown olemas. Though...ta on päris staatiline, niiet naljatasime täna, et kõik õhupallid on minu kleidi küljes, lendlevad värvilised paberid mähkunud ümber mu jalgade ja juuksed püsti nagu õhuline "mikrofon". Olen sedaviisi kindlasti õhtutäht.
Inimesed küsivad, kas ma koju ei igatse???
Seepeale ütlen, et ei igatse. Kuidas ma saaksingi igatseda? Ma tahtsin siia tulla, ma tahan siin olla, tahan kõike seda näha ja kogeda. Kuigi jah, tunnetan puudust, kõik on muutunud. Kui ma seda väga emotsionaalselt võtaksin enda jaoks, teeksin asjad, kohanemise siin palju raskemaks. Aga mõtlen enda jaoks asjad lihtsaks ja selgeks, ma ei tulnud siia igatsema. Ma tulin viimast võtma! Ja seda ma teengi.
Mul on meeletult plaju ilusaid pilte mu unistamise raamatus, sellest mis tuleb ja oli. Ja need pildid on tohutu energiaallikas. Kui ainult, tahan, panen silmad kinni, ja kogu teine maailm avaneb mu jaoks. Vahest vedelen enne magamajäämist mitu tundi voodil ja tahtmatult unistan. Tervitan oma inimesi mõttes. Armastus sealsete inimeste vastu ja mälestused kooskogetud seiklustest ja üheskoos tehtud asjadest...Armastus on mu jõud.
Vaatasime veel Royga tähti, meil on ju taevas tähti täis, talv. Näitas mulle lõuna risti.
Tuesday, 17 July 2007
Keel
Millest täna olen palju mõelnud, keel.
Keel siin, keel kodus, kõikjal ja mitte meie ja nende keel vaid, meie keel, meid ühendamaks.
Sellepärast naudin keeleõppimist, kompamist, mõistmist ja mittemõistmist, sest nii kaugele on minna, meie keeles, nii sügavale vaadata.
Rääkisime popi ja momiga keelest. Meil on olnud kombeks igal õhtul sõnu läbi vaadata, õppida, kirjutame nad külmkapile, ja ma kirjutan neile ülepäeviti ka eesti keelseid sõnu. Siiamaani on seal: Tere hommikust! Headööd! ning luuslanki lööma ehk siis laisklema. To lounge around.
Though...nad unustavad alalõpmata ära eee-d ja ööö-d. Aga nad on agarad õppijad.
Mäletan veel seda hiljutist tunnet, kui veel Eestimaal elasin, kui näiteks luuletasin, rääkisin, kuulasin Vägilasi, kuidas tundsin keele võlu ja tunnetasin seda kinki mis on antud selle näol et saan seda imelist ja just eesti keelt kasutada, tunnetada oma kasutuses. Ta on sama painduv kui kõige värskem pajuoks, tema kõla on vapustavalt malbe ja kaunis kui sellele mõelda. Ma tõesti armastan eesti keelt. Ta on nii kaunis, oma murdes, luuletades, kokku pannes ja lahti võttes. Lihtsalt arvutult võimalusi, kui on tahtmist keelt tunnetada kui suurt kinki.
Roy ütles, et ta kasutab seda kui tööriista. Milleks leiutada jalgratast, kui jalgaratas on juba ammu leiutatud? Hea on teda kasutada, noh me ei mõtlegi, kas on hea või ei ole, aga mugav, käepärane, spontaane. Mulle meeldib jalgratas algusest lõpuni, tema lenkstang ja kett, ja lülid, millest kett on kokku pandud, mulle meeldivad ta kummid, sest nad sõidavad kõigest üle kiiruga ja lauldes ja uneledes ja vingerdades ja raskelt ja vahest lähevad katki.
Ja kust meie keel tuleb? Ma kodus olles mõtlesin veel selle peale... Ta tuleb Põhjamaade külmast (nagu siinne keel tuleb lõunamaade soojusest), mere kohinast, meie maa ajaloost, meie lasteaialapse laulust, maakodust, isast ja vanavanavanematest. Seosed kõige vahel, mis on meie ümber... seos Maa, taeva, armastuse, sõpruse... keele... vahel.
Saturday, 14 July 2007
Tutvumas
2rkasin t''na p''ikset6usuga, p''ike t[useb m''gede tagant, valgustades otseselt terve toa.
Eile k'isime momiga koolis, aineid valimas. Kool asub Opotikis, mis on mu kodust umbes 12 km kaugusel. Kool algab juba esmasp''eval. Valida sai ainult 6 ainet, mis oli veider. Valisin siis: kunst, kus pidi v''ga vahva [petaja olema, bioloogia, geograafia, math, inglise keel ja maori keel. Mul on v]imalik veel ''ra muuta, mis logiseb. Eks esmasp''eval saab siis tunda. Linnas jalutasime, vaatasime ]le olulisemad poed, nagu recycling shop I ja II, raamatukogu, pank, j''''tisepoest sain oma elu suurima j''''tise, mida putkas v]ib m]]a. See oleks n]]d see koht kus eesti j''''tisekaubitsejad h''bip''rast maa-alla v[iksid vajuda.
K'isime ka ]htupoole mudav''ljadel jalutamas vanematega, mis asuvad neil maja ees. T]mbasime kummikud jalga, suvel saab paljajalu minna, ja tunda kuidas soe muda varvaste vahest v'lja
tr[gib. Mudav''li on t''is v2ikesi augukesi, kus elavad tuhanded tillukesed krabid. N''gin ka ]he krabi ''ra. Praegu talvel nad on oma urgudes, ega taha eriti v''lja tulla. K''isime naabriaias apelsinipuud raputamas, kuid apelsinid on valmis alles nii paari n''dala p''rast.
Uus-Meremaa kauneim coast on seesama kust ma igap'ev kooli hakkan s]itma, Pacific Oceani kaldalt. Vaatan, ''kki saan jalgratta kaubitseda kuskilt. See oleks vahva.
300 meetrit minu majast on ka ookean, lihtsalt v]rratu rand, kus ei k''i isegi inimesi! Isn't that cool or what.
Suundun hommikus''''ki vaaritama, teen eestimaist porrige'i. Ma naudin seda tohutult, sest toitudega on natuke k''''ga. Elan banaanide peal. Suu tahab harjumist.
Wednesday, 11 July 2007
Dubaist-Melbourne-Aucklandi
Joudsimegi kohale, kallistasime ja l'ksime [ksteisele parimat soovides lahku. edasi olin ""d uhe ASSE papi juures, kes oli ka naljamees. Kui hommikul lennujaama hakkasime s]itma, istusin kohe entusiastlikult autorooli, millepeale ta mulle muiates autov]tmed ulatas. (Parempoolne liiklus.) Ha-ha-haa. Aarepealt oleks lennust maha j''"nud, kuid l'ks h'sti ja j]udsin.
Mul oldi lehvitades lennujaamas vastas. Mu perekod tundub t'pselt nii tore kui v]imalik. Kay e mom, on koolis ]petaja ja muhe, naerab niiet l'mbub naeru k'es. Roy ehk pop samuti v'ga semu, muudkui teevad nalja siin. Kodu on ilus.
S]ites siia, Opotiki'sse, pidin kaela k]veraks vahtima, m"ed, kaljud, palmid, sidtrunipuud kutsuvate sidrunitega. Wonderful. Just wonderful.
Inglisekeel tunneb end mu suus seni veel h''sti. Suhtlemisprobleemi pole isegi. Ajatajust niipalju, et kui Tuuli "tles et neil on kell 11, siis oli mul t'pselt sama tunne, kuigi olin 9 h ees v]i taga (t"psustamisel). No vot siis. tervitan siinkohal Tuulit. Magasin terve p'eva( ehk Eesti oo) ja n]]d l'hen j''lle magama, et kuidagi harjuta ajavahega. R"''kisin ka emaga, tore oli.
Linnulennul II
Kirjutasin siis oma vihikukesse niimoodi:
Muidugi ei n'e ma siin midagi, olen lennujaamas, mis meenutab pigem kaubamaja. On oo( pange t'pid peale), kell on kohaliku aja j'rgi 2. Siiski on maja v;ga rahvast t'is. Pikkades mustades ]rpides naised alati ]he voi mitme v'ikse lapsega. Heledates ]rpides mehed. Islam. Inimesed magavad kaootiliselt p]randal, palmide all. Kui lennukist v'ljusime ,oli palav troopika]hk lausa l'mmatav. Justnimelt troopika palav ja m'rg ]hk, mida ma varem kunagi tundnud pole.
Linnulennul
Istanbulis veetsime palava p;eva, kahjuks ringi eriti ei liikunud, sest linn oli hirmu;ratavalt suur. Ei hoomand ta piire. Niisiis piirdusime kena vaatega pingil, ]he kummalise puu all. T]rgi poegade naeratavad n;od siblisid ringi, mis polnud nii meeldiv. Mul on meeletult kahju, et oli vimalus n'ha maailmakeskust, Istanbuli, aga ei laabunud see asi. Ehk tagasiminnes panen ta v'gisi laabuma.
07.07.07
Kodus olid s[damlikud h[vastij'tud. Armsam, vanavanemad, vanemad, ]de-venda, Karmen, Tuuli. K]ik on mu s]dames]brad. Tervitan teid s[damest s[damesse.
Kirjutised
-
►
2009
(5)
- ► December 2009 (1)
- ► October 2009 (3)
- ► March 2009 (1)
-
►
2008
(9)
- ► December 2008 (1)
- ► March 2008 (2)
- ► February 2008 (6)
-
▼
2007
(44)
- ► November 2007 (6)
- ► September 2007 (7)
- ► August 2007 (12)