Kool on alanud. Tana oli esimene paev. Toob jalle uusi tuuli...natuke kurb.
See emotsiooniskaala koigub ikka miinustest pilvedeni :)
Viimati on mulle roomu teinud uus sober, brasiillane, keegi seal kaugel, kes naeratuse naole toob. Kohtusime praami peal, teel Louna saarele. Nii sarav ja helge olevus.
Kohtasin ka uht uusmeremaalast, samuti vaga tore persoon. Kuigi teadsime uksteist ainult 45 minutit ja vahetasime selle aja sees motteid, jai meid siduma soe soprus, kuigi me teineteist enam kunagi ei nae, riskastas ta mu maailma ja mina tema oma. Sooja kallistuse saatel laksime lahku.
So many special people in the world.

Kool, peab kuidagi oma motte sellest ule saama. Such is life, you know. Nuud on aeg tootada jalle. Ja see on hea. Lihtsalt esimene paev loi naturaalsed rutmid sassi. Naerata.

National Geographic viis mu maailmareisile tana. Ohh, kuidas naudin! Kaisime India Jumalaid kujutavaid uuratuid seinamaalinguid vaatamas, Aafrikas monitoride, mobiilide ja televiisorite magesid vaatamas ning kuidas inimesed neid poletades teenivad naruse dollari. Ning kuidas mees sulatab pliid samas potis, millest ta perekond soob! ning kuidas Indoneesias inimesed siiani elavad hammastavas kooskolas loodusega, vulkaanidejalameil, kus vulkaanituhk annab ja votab elu.
Theres a big, a big world out there.