Tuul

Mu lai mereroheline seelik
lehvib soolases tormis laialt,
justkui rebeneks mu kuljest lahti
ja paneks seitsme tuule poole ajama.

Videvik,
Päevakuumusest rasked potipohjad puudutavad
tagurpidi lendavaid kajakaid
Madalas villatekis on suured augud, kust näen teise dimensiooni runkpilvi
sprintimas tuulega

Vaimustav, see kuningriik seal,
mida nad nii hoolega varjavad

Vesi touseb uha korgemale…
valge mäss ulatub nii kaugele, kui ulatun

Vahututid sibavad laineharjadelt otse liivale, nagu valged laevad
lendavad nad minust mooda
Ja kiiresti kuluvad tagasi olematuks
Ajatuseks

Laine joudis minuni


Veebruar on olnud juba usna sugisene, tuul undab igatsevalt igal ool.