Inimesed

vahest on kõige olulisem asi, leida midagi tuttavlikku kõiges selles suures võõruses. Vahest on olulisim leida kõiges selles vanas rutiinis midagi, mida pole varem näinud, kuulnud, midagi, mis veel võiks üllatada.

Täna on üks nendest päevadest, kus olen paari peaaegu tuttavaga tühjas koolimajas Tallinnas, Teadmata teed välja, ümbritsetud võõrastest saladustest ja asjadest. Tahaks korraks sõna kelleltki, kus ma tean, mida oodata.
Lisaks on veidi jahe ja ma olen väsinud.

Panen mängima tuttavliku muusika The Weepies ja olen juba natuke paremas kohas.

Tahaks veel midagi jagada.
Mida oskad sa öelda üksindusest?

Inimesed kes kõnnivad tänavatel, vastavad või ignoreerivad me pilkudele. Inimesed kes räägivad ja jutlevad erinevatel üritustel, mõnes kenas baaris või edukatele keskealistele suunatud pubis. Inimesed kes tantsivad suurte julgete liigutustega peol ja on hiljem kellegi või kellegita koduteel ja hommikul ärgates kohkunud, kahetsev või kergendunud.
Need inimesed, kelle uksel on koputus ja rõõmus avamine ainult enne volikogu valimisi, suulise reklaami, siira pöördumisega ning jah-sõna saades mitte kunagi tagasi pöördumisega. Need inimesed, kes armuvad igaühte kes neile natukenegi tähelepanu pöörab ja on valmis neid elu lõpuni armastama, aga mitte kunagi küsima nende telefoninumbrit, veelgi enam julgemata olla koormaks või siiraks pühendumuseks.
Inimesed, kes enda suure maski all isegi enda jaoks on täiesti väärtusetud. Inimesed kes igal õhtul seavad sammud linna, elusasse käravasse ja lõbusasse linna, kus on. Inimesed kes ootavad, et keegi neid avastaks juskui imeväel arvaks ära nende mõtted ja päästaks nad oma üksikust vangitornist, lõpuks leides, et on unistanud vaid iseendast. Ja ka inimestest kes võtavad suures meeltesegaduses või klaaruses omaks ja kohuseks armastada kedagi, kellega ei jaga midagi enamat kui inimeseks olemise taaga. Inimesed, kelle tühi maailmaruum kaikub vastu igal õhtul kirjutades midagi, millest keegi teine aru ei saa, ei huvita. Kas need inimesed kes tunduvad nii tugevad, et keegi ei julgekski nendele läheneda, sest nad ei vajagi kedagi.

Kas kellegi meist on armastust ja soojust liiga palju, et olla teiste vastu külm ja tõrjuv?