süda sünnitab

Vaheaeg sai läbi. Reisisime ringi mööda põhjasaart. Olen koolis ja mõtisklen.
Mõtlesin, aja relatiivsuse peale jälle. Ja otsustasin, et ta ei möödu ei kiiresti ega aeglaselt, vaid lihtsalt omas taktis. Et meil oleks aega olla, õppida ja teha vigu. Minu puhul tihti pole enne viga ja siis õppimine, vaid õppimine ja viga. Ja vigu ei ole palju, on ebakõlad.
Ene kirjutas mulle, et 'Made, ära ole kurb. Oleme alati harjunud sind rõõmsana nägema.' Aga ma ei olegi kurb. Ma lihtsalt astun oma rada. Ja misiganes sellel rajal vastu tuleb, ma põen ta läbi. Kas ma poleks mitte igav inimene, kui ainult rõõmustaksin ja ei kombiks deemoneid, kes meid kõigis elavad. Ma teie kohta ei tea, aga ise olen ma küll kohati igasugust üllatavat "ollust" täis. Ja ma väljendan täpselt seda, mida mu süda sünnitab.
Minus elab üsna palju samanäolisi kuid erisuguseid isendeid, ma arvan. Kiisud ja kutsud.


Kui me puhkuselt, Wellingtonist tagasi sõitsime, kuulasin 'The Goodbye Metronomes' ja mu süda sünnitas:

Maapind ja mets on me kindlus, turvaline Ema süli. Turvalisus, mis parandab haavad ja avab silmad peale pimedat tormi.
Meri on me ebakindlus, ebakõla. emotsioonid ja elu mahl , millesse võib uppuda.
Tuli on tahe, tuli on ego.
Jumal on armastus.

Me oleme Maa lapsed.
Me oleme