lõuna rist

Täna oli pikk päev. Hommikul ärkasime, kuulasime Pink Floydi. Ma kärsatasin pannkooke köögis. It was nice. Olime Kayga kahekesi, ja meil on alati millestki rääkida, niisiis lobisesime perekonna teemadel, need teemad on siin sageli väga aktuaalsed. Käisime hiljem linnas, Whakatanes, mõned vajalikumad asjad said soetatud, ja lõpuks sain pildid arvutisse. Niiet kõigil võimalik pilte vaadata.
Käivad suured ettevalmistused balliks, kõik lasevad juba mitu nädalat oma soengut teha ja küüsi lakkida. Ja kingad ja kleit...Ma võtsin ühe pika kena siidist pluuse ja jätan seekord teksad allapanemata, niiet ongi ballgown olemas. Though...ta on päris staatiline, niiet naljatasime täna, et kõik õhupallid on minu kleidi küljes, lendlevad värvilised paberid mähkunud ümber mu jalgade ja juuksed püsti nagu õhuline "mikrofon". Olen sedaviisi kindlasti õhtutäht.
Inimesed küsivad, kas ma koju ei igatse???
Seepeale ütlen, et ei igatse. Kuidas ma saaksingi igatseda? Ma tahtsin siia tulla, ma tahan siin olla, tahan kõike seda näha ja kogeda. Kuigi jah, tunnetan puudust, kõik on muutunud. Kui ma seda väga emotsionaalselt võtaksin enda jaoks, teeksin asjad, kohanemise siin palju raskemaks. Aga mõtlen enda jaoks asjad lihtsaks ja selgeks, ma ei tulnud siia igatsema. Ma tulin viimast võtma! Ja seda ma teengi.
Mul on meeletult plaju ilusaid pilte mu unistamise raamatus, sellest mis tuleb ja oli. Ja need pildid on tohutu energiaallikas. Kui ainult, tahan, panen silmad kinni, ja kogu teine maailm avaneb mu jaoks. Vahest vedelen enne magamajäämist mitu tundi voodil ja tahtmatult unistan. Tervitan oma inimesi mõttes. Armastus sealsete inimeste vastu ja mälestused kooskogetud seiklustest ja üheskoos tehtud asjadest...Armastus on mu jõud.
Vaatasime veel Royga tähti, meil on ju taevas tähti täis, talv. Näitas mulle lõuna risti.