Kevad

Peale kojujõudmist kiirustasin mudavaljale, sest paike hakkas juba madalamale vajuma ja varsti tuleb tõus. Eile vaatasin kuidas tõus saabus , ja vesi valgus mudaväljale.
Lippasin kiiresti kive trotsides ja viskasin plätud vossa. Mõnus, soe muda valgus varvaste vahelt välja ja naeratus valgus mu näole. Plätserdasin üle välja, siis üle liivavallide mere äärde. Eile olid veel suured lained, küll mite nii suured kui tol päeval, kui ma saabusin, aga ikkagi, suuremad kui Eestimaal. Mu saabumispäeval Uus-Meremaale, oli torm. Vaatasin suu ammuli, mööda kallast Opotiki poole sõites, kuidas tohutud laineharjad pea majadeni valja kihutasid. Sellega seoses meenub, kuidas käisime Taaviga merel, oli metsik tuul ja Rohuküla sadamas peksid metsikud lained üles perroonile. Praamil magasime nagu surnud kärbsed pead üksteise sules.
Olin sellest kolmapaevast väsinud, koolist ja ruselemisest, mis kuidagi alati tänasesse sisse imbus. Asjad, mida plaanisin ja kujundasin osutuvad palju raskemaks teostamisel, kui arvasin. Aga hea tunne on ka, et millegi nimel tootan. Töötan eesmärgi nimel.
Mere ääres sorkisin pea miili mooda kallast, järsku tundsin, et ma olen nii väsinud. Kukkusin lausa pikali, ja olin korraga ulepeakaela märg, mudane, liivane ja väsinud. Pusti tõusmine tundus sel hetkel mõeldamatu, siis ma pikutasingi seal. Iga seitsmes jahe kevadlaine kastis mu uuesti märjaks. Avastasin, et nad polegi enam nii jahedad...talv on tõepoolest läbi saanud. Rohekad lehekesed on päikesega siia joudnud. Kuna meil pole nii trastilisi aastaajamuutusi, kui Eestimaal, ei ole roheliste lehekeste ilmumine mu jaoks midagi fenomenaalset. Kevad ei tundu kui uus algus, nagu ta kodus oli.
Kõikeholmav lainede kohin neelas selle raskushetke alla. Jätsin raskuse randa, lainte ja tuulte kanda, sest mina ei jõua.
Kui lõpuks hakkasin koju minema, oli kergem.