Poisike

Täna on päris isevärki koolipäev. Neljapäev, hommikul tulin rattaga, isegi väsimustundeta. Hommikul kui raamatukogus Miriaga maletasime, üks väike poiss tuli mu juurde ja ütles, et tule raamatukogu ette, keegi tahab sinuga rääkida. Hmm, oli mu vastus...Kes? Misasja? Kas keegi tahab mulle juba üle tahi anda?(päris eestlaslik reaktsioon) Või mingid poisikesed teevad nalja? Bugger, mina välja ei lähe , vaatab mis saab. Siis jälle poisike tuleb, tuleee, palun tule!!!
Mina siis andsin aruka vastuse, et kui keegi tahab rääkida, siis tulgu ise siia. Poiss nurus veel, näis nagu ei saaks ta ära minna ilma mind raamatukogust välja meelitamata. Aga ma ei läinud välja, sest huvitav mäng oli ka pooleli. Mõne minuti pärast polnud enam rampsi ees kedagi, mõistatuseks see mu jaoks jäigi.
Lõunapausi ajal, mis kestab 40 minutit, oli raamatukogus väike muusikakontsert. See oli väga huvitav: avas mulle jälle veidike siinseid inimesi ja suhtumist. Young adults, noored laulsid laulukesi, neile omasel viisil, ilma igasuguse hirmuta. Nad kasutavad ka palju hääledekoratsioone, erinevad helikeerutusi ja kaunistusi, see on neil vististi juba veres. Kitarr tiniseb siin kellegi käes koguaeg, musikaalne rahvas lihtsalt. Kuidagi väga vaba ja väga professionaalne oli see kontsert, mul käisid mitmelgi korral imetlusjudinad üle selja. Kitarr on nii võrratu.
Sai siis kontsert läbi, hakkan oma kodinaid kokku korjama, kui terve poistekari ühte mu klassivenda kätest jalust kinni hoides, tarivad tüübi minu ette. Poiss näost punane nagu peet.
"Logan tahtis küsida, kas sa tuleksid temaga välja. Ta ise ei julge küsida..."
kohmetusin tugevasti sellise olukorra ees, siis hakkasin naerma. Keeldusin viisakalt, ise mõeldes, milline argpüks see Logan on. Tema oligi selle väikese poisi sõnakulleriks saatnud.