Sain eile kätte Tuuli kirja, isetehtud ja lilledega kaunistet paberil. See tegi mulle palju rõõmu.
Meil oli tuuliga kokkulepe, et nüüd harjutame iga päev pilli, tema tuututab saksofoni ja mina tinistan kitarri. Ja ongi palju lihtsam end kokku võtta ja mängida, keegi kuskil ajendab. Mu sõrmeotsad on juba kõva kooriku kasvatanud ja lookesed hakkavad kõla võtma. Kay ütles, et kui ma tahame olla milleski head, siis peame seda harjutama. Näiteks male, või kitarr, või suhted. Kui me tahame häid suhteid, siis peame ka harjutama. Hakkan järgmisest semestrist ka koolis kitarri õppima ja võimalik, et avanevad ka trummitundide uksed. Kas poleks mitte see tore? Unistasin sellest terve matemaatika tunni. Eile jäin bioloogia tunnis magama kogemata, virgusin kellahelinaga. Natuke piinlik oli õpetaja ees, aga ta on nii inglisarnane, et andis mulle kohe andeks.
Mõtlesingi eile, et kuidas küll ma poole aasta pärast naasen oma vanasse kooli, kus nii paljud õpetajad on nii õelad ja dogmaatilised. Aga ma veel ei muretse selle pärast.
Püüan üldse mitte muretseda. Lihtsalt pigem tegutseda.
Kuigi, viimati on veidi rahutu aeg. Olen endale palju eesmärke seadnud, kuigi need on vahest väsitavad, piitsutan ennast küllalt palju et neid järgida. Küllap see ongi mis natuke turbulentsi tekitab. Tahe on minust tugevam.