Tere

Käisime eile Crusty'ga, kes on pop'i väike pruuni-valgelaiguline kuts, jalutamas. Läksime mudavälja kaudu, nägin, et tõus on sisse tulemas, ja tõus tuleb kiiresti, aga tahtsin veel kiirem olla. Mõtlesin et jõuan enne üle välja ja siis liivavallidele. Lippasime, mis me lippasime, mõne minuti pärast oli vesi juba polvini ja ainus pelgupaik oli okkaline võsa. Ronisin siis paljajalu sinna tihnikusse ja hakkasin merekohina poole keksima. Kahjuks oli võsa okkalisem kui kumbki meist oli kartnud. Ja võiks ju loota, et koer on teenäitamiseks. Aga ei, ikka pidin mina sammud leidma labi põlvekorguste kagistajataimede. Rohkete torgete, kirumise ja vandumisega jõudsime suure surmaga lõpuks ule lõputute liivavallide.
Käisin esimest korda ookeanis ujumas. Kuigi päike ei paistnud, polnud vesi külm. Nii hea oli, vaba oli. Käisin riietega, sest ei mõistnud neid enne ära votta, kui juba vees olin.




Vikerkaar sirutab end alt helehallide vihmapilvede. Ma olen viimati natuke kaotsis olnud. Ehk olen siiani, ma ei tea. Kaotsis olemine on selline tühi segaduse tunne. Kuhu poole joosta? Kas üldse joosta? Millega?
ütlen otse ära: Ma arvan et see oli koduigatsus, mis mu rajalt maha võttis. Võttis päris korralikult. Aga nüüd andis ka uued otsad katte, kuhupoole edasi liikuda.
Mul oli vaja läbi mõelda ja aru saada, miks ma olen siin? Kuigi näiliselt see on lihtne küsimus, lihtsate vastustega. Reaalsus on mõnevorra keerulisem.
Miks ma olen kaugel oma perekonnast ja sopradest, kes olid ja on mu tugi. Miks ma tulin nii siia, rebisin lahti kõik otsad, mis olid mu enda armu ja hoolega idanema pandud? Kas see, mis ma siit vastu saan hüvitab selle valu, mida tunnen mõeldes eemalolekule?
See millest me mõistusega aru saame, ei ole sageli see mida südames tunneme. Nii ma peangi välja selgitama oma südame sõnad. Ma ei mõisnud neid varemalt. Lihtsalt tegutsesin.
Elu hakkas allamage käima, hakkasin kartma kõike mis minuni jõudis. Kohutav, absoluutselt kohutav on elada hirmus. Mu südamel oli mulle midagi oelda, see vottis aega kuni sain sellest aru ja lasin tal seda teha.
Mõtlemisaeg, ma olen siin et mõista. Mõista paremini ennast. Ja ma tean, et see eesmärk on väärt pikka eemalolekut oma kodust. See on väärt kogu eluaega.
Ma olen siin, et õppida. Et harjutada. Jah. Paremini ei oska ma seda sõnades väljendada.
Ma pole veel terve, kaugel sellest. Veel on vaja minna, et jõuda rahuni. Aga vähemalt on mul see teadmine.

Meil on praegu koolivaheaeg. 2 nadalat.
Homme läheme Matthew ja Loganiga Tauranga linna avastama. Kuigi käisin lühidalt seal alles eile, ja ta on päris kaugel. Siiski ütlesin jah, kui nad kutsusid, sest tunnen puudust omavanuste koolivalisest suhtlusest. Vahest on lihtsalt tore midagi endaealistega ette votta, kuigi see väga otstarbekas ehk pole.
Ja laupäeval on Bianca sunnipaev, kes on uks üsna vahva piiga mu klassikoosseisust. See teeb mulle rõõmu, et on semusid.

ühel päeval käisime Rustyga sidruniraksus. Saak oli rohke. Tegime vaese proua puu suisa tühjaks.