hetk Taupos

Naasin reisilt, käisime Taupos.(Taupo on NZ suurim järv, vulkaanilise päritoluga, Taupo on ka linn selle järve kaldal). Taupo vulkaaniline piirkond oli väga vaatamist väärt. Mul on pildid ka piltidesaidil, vaadake sõbrad. Tunnen kohati, et mida olen näinud,või kuulnud, õppinud on juba liig suur, et piiritleda sõnades paberil, võibolla on see tunnetus pöördvõrdeline sooviga seda jagada, millest on vajaka jäänud veidike. Maailm on liiga suur, mahub ainult mu silmadesse ja südamesse.
Mägedes võtsin endale salaja voli üheks meeldivaks jalutuskäiguks, jalutasin mööda kaljut (ronisin). Turnisin mööda kõrvalist nõlvu, salvestasin võrratuid tundeid ja pilte oma mälusoppidesse. Istusin kaljunukil ja hingasin õnnelikult mägede õhku, pikutasin samblakivil. Tahtsin, et mul oleks alati ligipääs selle emotsioonile, milles seal olin, et see oleks minuga kaasas. Iga hetk on võrratu.
Küll aga jagasime mõnusasti õhtul Lodge'is (ööbimispaik)mullivanni. See oli nii, et ma panin endale õhtuks mullivanni kinni. Lähen siis juba vanni manu ja naudin sooja vett. Siis keegi kobistab ukse peale, lähen siis vaatama.(Mul olid riided seljas.) Klassikaaslased, kes minuga varemalt enne rääkinud ei olnud, küsivad, et kas nemad ka veel mahuvad. No mis siis ikka, istusime kolmekesi mullivannis. Saime päris hea jutu peale ja täitsa semudeks. Kärsatasime natuke tubakat ja olime muhedad.
Õhtul kui juba majarahvas oli magama läinud, jõin veel teed Lodge'i köögis, ja üks teine meesterahvas ühines. Rääkisime mintu tundi maast ja ilmast, tarbisime tee näol liitreid vedelikku, ise seda märkamata. Tema nimi oli Daniel. Ta on pea terve maailma läbi reisinud, oskas mitmeidki keeli ja oli sõbralik ja humoorikas kaaslane. Jätsime südamlikult hüvasti, tema asutas mägedesse ja mina järgmisel päeval kõrbe.(Desert Road) Kõrb oli tühi ja tuhane, kauguses olid lumised mäetipud.