kiljun liiklusest

Pole nüüd mõnda aega siia miskit kirjutanud, mitte et ma huvi oleiks kaotanud, pigem olin lihtsalt väikeses madalseisus ja taastun nüüd jõudsasti.
Eile sain jalgratta toimima, kiiver ja kogu värk. Ilma kiivrita sõitmine on siin muide ebaseaduslik. Eks selle kiivriga ongi nii, et ei vaja seda enne kui vajad seda. Igatahes tegin eile väikese proovisõidu, sõitsin Opotiki poole, mere äärde, siis võtsin paberitüki ja pliiatsi ja kirjutasin oma mõtted üles. Võin nad ka siia kribada. Jagada.
Päike läkski juba looja. Alati on kõigel kaks poolt- vasakule vaadates näen veel päevavalguse riismeid ja mäe taga on loojangukuma. Paremal on sinine pimedus, ainult valged laineharjad eristuvad tumehallist. Mu ees on lained kõige suuremad. Kui ma läheks tumeda poole, muutuksid sealsed lained kõige suuremateks. Kui ma läheks päikese poole- siis oleksid sealsed lained kõige suuremaks ja kohisevamaks. Mul on see valik. Kõigil on see valik. Vahel me lihtsalt ei märka valgust, võibolla oleme pimestatud ta heledusest. Ei taha näha Jumala kinke.
Arvan, et siinses liikluses on kiiver väheoluline, sest see on väga hull, mis siin toimub. Mööda maanteeserva sõites lihtsalt pidevalt kiljusin ja kirusin möödakihutajaid. Võeh. Tulesid nad ka harva kasutavad, kedagi lihtsalt ei huvita. Päevavalguses, kui korraks pilk heita, on raske aru saada, kas auto ees seisab või liigub. Niisiis ma olengi siin liiklemise patuoinas, harjunud Eestimaa liikluseeskirju enamjaolt austavate kodanikega. Miks inimesed ei taha tulesid põlema panna, autot käivitades, on see, et nad ei taha olla sissyd(memmepojad). Selline kuulsus on siin siis tuledega sõitmisel. Paljudel minuvanustel on juba auto, et ei peaks bussiga kärutama, kuigi siin bussiliiklust ei olegi. Ei ole ka rongiliiklust, mis on minuarvates väga isolatsioon.