JAH

Kas sa tead, mis suhe on sul universumiga?
Appikene, aitab nendest muredest ja kõigest halvast mis meiega koguaeg juhtub ja riideid on liiga vahe ja naonahk on kole ja ma ei saa seda teha ja ma ei saa teist teha...
Kuidas me petame iseendid. Me saame kõike teha.
Naiteks, sõidan igal hommikul jalgrattaga kooli. Uhel hommikul, ma ei viitsinud eriti, aga mõtlesin, et ületaks ennast ja teeks ära. No olgu, sõidan, sõidan, loen iga meetrit, sõita ei viitsi, tuul on vastu, kannikad jäävad ka juba valusaks...Pärast kui juba kohale jõudsin mõtlesin, milline enesepiinamine, tõesti.
Päeva lõpus, hakkasin tagasi sõitma, kuidagi eriline mõnus ja päikseline tunne oli sees, nautisin kuidas meetrid libisesid..kuidas ookean kohises ja kui mõnus on tegelikult vastu tuult maest ules vändata, sest see on nii raske! Ja kui see ületatud saab, on nii mõnusalt kerge jälle. Joudsin koju nii kiiresti. Hea tunne oli. Rõõmsad mõtted jooksid peas ringi (kõik teavad kui kerge tunne see on).
Selleparast vististi ongi oluline, ennast positiivselt meelestada naiteks päeva alustades, voi ükskõik, millal moss tuleb. Sest kui me paha tundega midagi teeme, see on lihtsalt 3 korda raskem teostada, rääkimata millist energiat see kiirgab, kuidas teised inimesed tunnevad seda, need inimesed keda me armastame ja kellele koik edasi anname...
See on siiamaani üks mu suurimatest õppetundidest.
Kas tahame anda edasi head voi halba?
Kas tahame enda poole tõmmata kergust ja headust voi raskust ja piina?
üks tore film oli lausa nii radikaalne, et nimetas kõike juhtivaks jouks tõmbejoudu=oma mõtetega tõmbame universumist enda ligi vastavad näidustused.

Mulle tuleb veel meelde, et meile tuli uus vahetusopilane klassi. Leon, Saksamaalt. Taitsa tip-top poiss, aga talle vaga ei istunud vist siine maamullane elu, ja siis ta ei tahtnud vaga roomustada siinoleku üle. Ta oleks soovinud Aucklandi kesklinna kolida, avaldas ta mulle salamisi. Paraku ta ei jaanud meie sekka, sest ta sai endale perekonna kuskile Edgecumb'i, mis on vaga vaike koht. Isegi vaiksem kui Opotiki ( ja Opo on vaiksem kui Vaike-Maarja.) Neil on seal lahistel talu, kus nüüd hakkab linnapoiss loomi talitama. Ma kujutan ette, et see voib raske olla. Mitte loomade talitamine, aga lihtsalt mitte nautimine seda, mis meil juba on. Noh...loomade talitamine ka.

Samamoodi on vististi ka konservatiivsuse ja rangusega, naiteks paljud õpetajad (kindlasti mitte kõik, on ka vahvaid õpetajaid) , EI EI ja EI.. koguaeg raiuvad oma ideaali, aga kui kõigele EI oelda, siis universum utleb meile sama palju EIsid vastu.
Ma eelistan kõigele JAH oelda, siis utlevad koik asjad mida ma teen, mulle ka vastu JAH!

Kay utleb mulle alati: Life is supposed to be fun!!! Ja kuigi ta tööl peab kaima ja raha teenima, ja toimetama et 101 asja tehtud saaks, see voolab ta kates. Votmeelement: huumor. Nalja peab saama. Meil saab Kayga koguaeg nalja. ükspaev me lihtsalt murdusime naeru katte, kui keele ebakompetentsuse tottu üksteisest natuke valesti aru saime. Ta kõõksus laua all, nagu suremas naeru katte. Ma tundsin nagu hing hakkaks kinni jaama, lisaks kukkusin tooliga ka umber, mis tegi kogu situatsiooni veelgi naljakamaks.

Tahan tervitada ka: Emm ja Iss, loodan et joudsite monusalt reisilt tagasi. Kekut, kellel on jalle vaiksed patsid! Tervitan Karmenit, kellel on tana sünnip'ev! Palju onne mu kallis laiskloom.