Olen nüüd Aucklandis. Koolireisil. On juba õhtu kell 10.30. Oleme terve reisigrupiga, meid on 22, ühes toredas backpacker'is, mis on selline odav peatusmispaik, mugavam kui hotellis, vabam kui tänaval, seljakotireisijatele. Neile, kes tahavad reisida, mitte raha kulutada. Näen backpakersit esimest korda elus. Olen 8 inimesega ühes toas, on ühistualett, väga viisakas dusivõimalus. Need on siis terve koridori peale. Priima. Allkorrusel on ühisköök. Toitu saab ise valmistada, isegi toidunõud detailideni on siin olemas. Seltskond on ka väga rahvusvaheline..maorid, palju asiaate, pakehad (eurooplased), üks eestlane ja hindu. Asiaadid on endile minusilmis sellise salakavala jälgija-tegutseja imago kujundanud. Pole kunagi kahjuks ühegi pilusilmaga lainel olnud. Aga nende keel on huvitav, nende meetod eesmärgi teostamisel.(Ma ei tea ka mis eesmärk on.) Igatahes tundub neil miskit plaanis olevat, maailmatasandil. Ka see on tore, et pole näinud ühtegi ülekaalulist isendit, kui 48% maori tüdrukutest-poistest on päris matakad. Tänagi sõid hommikusöögiks mcdonaldsit, lõunaks subway jala-pikkuse saia ja õhtusöögiks kerge keresuurune krõpsukott+ niksid-näksid. Ma siiralt loodan, ets uudan eestlaslikult tervisliku eluviisi alal hoida. Söön, et elada, mitte vice versa. Aga maorides on ka midagi armsat, nende veidi nüri heasoovlikkus,vastutulelikkus, kui nendele ainult ligi pääseda. Pakehades seda joont pole.
Tahan minna Hiinat ja Jaapanit vaatama, saada aru nende salaplaanist.
See koht, kus praegu olen, tundub olevat hea elamispaik noortele. Sellest õhkub sellist vabadust, mugavust, kergust ja eesmärke. Veider, et Uus-meremaa linnadel peaaegu, et pole ajalugu. Näiteks Auckland loodi pärast 1850, samal ajal, kui meie Eesti linnad olid asulad juba mitmeid tuhandeid aastaid enne nulli. Meie muistsete rahvaste vaim on imbunud pinnasesse, täitnud mingid baaskohad meie teadvuses oma rahvusliku identiteedi tunnetamisel. Me esivanemate vari on sõdades oma maa ja rahva eest, segunenud õunapuude all, mille vilju täna, eestlased, sööme. Ja see on imeline tunne. See on armastuse tunne.
Laulsin täna bussis eestikeelseid laule, mu isamaa on minu arm, ma tahan olla öö. Kõlas hästi. Nagu keegi ütles, salakeel, mida keegi siin ei mõista.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Tore on maailma tunnetada. Tore et see võmalus meil mõlemal olemas on. Eesti on väga tore, aga et Eestile midagi võimast juurde anda, tuleks maailmas natuke ringi vaadata, kõik hea endaga kaasa tuua. Vaatame ringi. Näeme erinevaid normaalsusi (mis erinevatele kultuuridele on normaalne).
Su kirjutised. Ma ainult neid loekski. Nagu ühtiks su mõtetega ja sulanduks sinna maailma. Su mõtted on ilusad. Ja ma igatsen sind :)
ole tubli ja kirjuta ikka veel ja veel.
Mari-Liis.
Sa oled entusiasmisüst! Täielik!
Seda ma praegu vajasingi.
Aitäh sulle, suur aitäh. :)
Kallikalli
Post a Comment