Jälgisin kuu tõusu. Kui ta silmapiirilt tõuseb, on ta suur ja tomatisupi karva, punakas, mis on eriti veider, sest ma pole oma elus kunagi näinud kuu tõusmist silmapiirilt. Kui on täiskuu, on tõus. Praegu on tõusulähedane aeg, vesi on üsna kõrgel.
Olen olnud veidi riius oma emotsioonidega, elu mahladega. Mulle meeldib mõelda, et nad on elu mahlad. ühelt kuljelt tulen nendega päris hasti toime, mõistlikkuse ja naljatamise summa läbi. Teisalt annavad nad tunda sellist rõõmu ja valu, puhast narkootikumi, mis teinekord surub põlvili. Täna rattaga koju sõites, kui tuul oli nii vastu ja oli raske päev seljataga, sõitsin lihtsalt 4 km tunnis, võtsin selle aja, ümisesin oma laulukest mis peas kummitas, lasin lahti peavalu ja stressi ja koik selle crapi, mis tahab teinekord haiget teha. Utlesin talle lihtsalt fuck off. Kasvõi mõneks ajaks.
Ja mul on hea meel, et need momendid on, nad on elu. Et nad annavad teinekord ennast tunda, ja sellega muudavad armastuse momendid kirkamaks...
Tahan tervitada ka:
Nii veider on siin moelda, et 1. september on joudnud Eestimaale, ja koik mu armsad sobrad lahevad jalle kooli. (Meil siin hakkab kool varsti varsti labi saama.) Kuigi 1. sept oli minumeelest alati nii lahe, kuidagi uus ja varske on koik, edaspidi voib teisiti kujuneda...aga edu. Nautige siis vahemasti seda esimest varsket paeva, kus koik on uus!
Tervitada koolijutse Tuulit ja Karmenit, Tennot, globetrotterit Taavit. Vaikemaarjakaid nagu Keku, Mari-Liis ja Koit. Mu armast Madist.
1 comment:
Jap,
täna sai kooliaasta ka ametliku alguse.!
Vihma ja mudaga küll, aga samas, eks seegi ole hea.
Sügis.
Post a Comment